Köök puhtaks! Nutikad lahendused, kuidas saada lõhnad ja pisikud köögis kontrolli alla

Põhjus on lihtne – köögis toimetades jätame tihti olulised detailid tähelepanuta, kuigi enamik meist teab, et nõudepesusvamm, käterätik ja kraanikauss on köögi kõige mustemad asjad. Mikroobid armastavad sooja niisket keskkonda, kus on bakterite paljunemiseks kõige paremad tingimused, niisiis tasub jälgida, et köögis kasutatavad töövahendid oleksid puhtad ja kuivad, et ei tekiks pahalaste arenguks soodsat pinnast.

Sobivas keskkonnas kasvab ühest bakterist kaheksa tunniga 16 miljonit. „Sellepärast ma svammi ei tahagi, vaid pesen, juhul kui käsitsi pesen, nõusid harjaga,“ ütleb Helge Alt OÜst Puhastusekspert. Ta soovitab harja teistelegi, sest sellega pesta on kõige hügieenilisem.

„Bakterite jaoks pole kuskil paremaid tingimusi kui nõudepesusvammis või lapis. Eriti siis, kui neid hoitakse mõnes karbikeses või alusel. Mul on kraanikausil kaks valamut, millest väiksema nurgas seisab hari ja mind see ei sega,” kirjeldab Alt ja lisab: „Mida kuivem on koht, kus harja hoitakse, seda parem.“

Harja eeliseks on, et see on alati puhas, sest kuivab ruttu. Seejuures tasub eelistada profiharju, sest tavapoes müüdavad harjad kipuvad kiiresti hukka minema. „Hari peaks kannatama sadat kraadi, muidu lähevad selle otsad kasutades kiiresti krussi ja koledaks,” selgitab Alt ja soovitab uurida, kui kõrget temperatuuri hari kirjade järgi talub. Kuigi profihari maksab veidi rohkem ehk kolm-neli eurot, peab see märksa kauem vastu.

Ka äädikat mõõdukalt

Ka köögirätik on Alti sõnul mustem, kui arvata oskame. Seetõttu võiks köögis ­kasutada pigem paberkäterätte või õhukesi köögilappe, mida leiab samuti profi­vahendite hulgast. “Neid ma kaua kasutuses ei hoia, vaid viskan igal õhtul peale kasutamist ära.“

Alt kasutab köögis sageli ka paberit, kuigi muidu ta selle raiskamist ökoloogilisuse seisukohast ei poolda. „Kasutan paberit just seetõttu, et seda on kerge ära visata ning ei pea mõtlema, kuidas puhastada ja kus hoida.”
Tema hinnangul kasutatakse kodudes väga palju erinevaid koristusaineid, mille järele pole tegelikult vajadust. “Prits­pudelid ja kodukeemia on meie kodudes suur probleem – need rikuvad nii pindu kui ka tervist,” hoiatab Alt. Piiri soovitab ta pidada ka n-ö looduslike ainete kasutamisega, ka näiteks sooda ja äädikaga, mida peetakse enamasti kahjutuks. “Kas meil ikka on vaja äädikat sisse hingata ja mis see meile head teeb?” ärgitab ta igaüht mõtlema. Samamoodi ei soovita ta liialdada õhuvärskendajatega. „Lõhnastamise asemel tuleks kõrvaldada põhjus, et miks halb lõhn tekib,“ nendib ta.

Puhtaks aknakuivataja ja veega

Alt ise kasutab kodus puhastusvahendina enamasti vaid vett, seda ka köögis. Keraamilise pliidi, kui see pole väga must, teeb ta puhta veega märjaks ja tõmbab siis vee aknapesuks mõeldud kummiga ära. “Mul on must läikiv köögitasapind, kuhu viskan peoga vett peale, ajan laiali ja tõmban akudel töötava aknakuivatajaga üle. See klaasipesurit meenutav riistapuu imeb vee ära,“ kirjeldab ta. Nii pliidi kui ahju ukse puhastamisel kasutab ta lisaks kuluvat plekieemaldusnuustikut – melamiini, seejärel loputab ja tõmbab pinna aknakuivatajaga kuivaks.

„Kodus on siiski mõned kohad, mis tahavad hapet – kus ma mängin happe kasutamise ja selle toimeajaga,“ möönab Alt, et keemiat kasutab ta nõudepesul juhul, kui ilma puhtaks ei saa, ning tualetis.

Kui mõni pind on väga tugevalt määrdunud, puhastab Alt seda seebivillaga. “See on leidnud mul aktiivset kasutust juba kaksteist aastat,” kiidab Alt. Praepann või vahvlimasin, mis on väga tugevalt määrdunud, näeb peale seebivillaga nühkimist enamasti välja nagu uus.

Kraanikaussi ta sellega siiski ei hõõru, kuigi teab, et mõni seda teeb. “Kraanikaussi puhastan happega – vesi, siis hape, loputus ja neutraliseerimine.” Ka kraane Alt seebivillaga ei hõõru, sest see võib pinda kriimustada. “Kasutan harja ja pööran tähelepanu ka keemia õigele kasutusele.”

Kus köögitarvikuid hoida?

Kööki planeerides paiguta rätikuhoidjad ja nõuderestid kraanikausi või nõudepesumasina lähedusse, et oleks mugav asjad ära panna ega peaks märja lapiga ühest köögi otsast teise kõndima. Hea on läbi mängida – leida kohad, kus rohkem toiduainetega tegeldakse ning kus võiksid paikneda pesuvahendid. Eelkõige on tähtis mugavus ja ergonoomilisus.

Märga nõudepesulappi või -svammi ning köögirätikut on mugav hoida väljatõmmatavatel rätikuhoidjatel, mida on saada eri mõõtude ja viimistlusega.

Käepärased on ka väljatõmmatavad ja vaikselt sulguvad kargosüsteemid, kuhu saab märja rätiku riputada. Neis saab hoida vajalikke pesuvahendeid ja käterätikut, nii et need on diskreetselt silma alt ära, aga samas mugavalt käeulatuses. Lisaks võib ka prügisüsteemi kohale paigaldada asjade hoidmiseks väikesed panipaigad.

Pestud nõude kuivatamiseks on aga mugav kapis sees olev nõuderest. Alusvann, kuhu vesi tilgub, on sel kergesti eemaldatav, nii ei pea muretsema, et vesi kapi põhja tilguks.

Kuhu panna biojäätmed?

Veel üks küsimus, mis võib parajat peavalu tekitada, on see, kus ja kuidas hoida biojäätmeid, enne kui need biokonteinerisse või oma aia olemasolul kompostimiseks välja viiakse. Teadupärast moodustavad orgaanilised köögijäätmed kodumajapidamises tekkivatest jäätmetest umbes kolmandiku.
Markko Mäll, OÜ NutriLoop juhatuse liige, leiab, et biojäätmete kogumine peab olema võimalikult mugavalt lahendatud, et inimesed seda ka teeksid. „Kui biojäätmetega kaasnevad köögis hais või kärbsed, võib inimene kergesti käega lüüa,“ teab ta öelda.

Biojäätmetele ei sobi tavaline ämber, vaid tasub soetada spetsiaalne bioämber – tänu erilisele õhutamissüsteemile ja filtritele toimib see haisu- ja putukavabalt. „Oluline märksõna on siin õhk – biojäätmete halb lõhn tekib eelkõige siis, kui õhk neile ligi ei pääse. Sellise kraami hoiuks sobib ka ämber, mille kaanes on õhuavad, kust hapnik ligi pääseb. Või siis õhutus­süsteemiga BioBagi konteiner, kuhu pannakse biolagunev või paberkott, millega jäätmed hiljem ära visata. Olen proovinud ja mõlemad variandid töötavad,” räägib Mäll.

Boonusena on müügil olevad bioämbrid nii elegantse ja stiilse välimusega, et neid võib kui disainielemente uhkelt köögitasapinnale välja panna.

Fermendid teevad eeltöö
Kui elatakse majas, kus on võimalik köögijäätmeid aias kompostida, tasub koju osta bokashi (kääritamise) meetodil toimiv ämber, milles biojäätmed enne kompostimist fermenteeruvad (hapenduvad, käärivad). “Sellise komplektiga, milles toimub fermentimine, võib jäätmeid hoida kasvõi aastaid kööginurgas, ilma et midagi juhtuks,” kinnitab Mäll.
Bokashi ämbri põhja pannakse veidi paberit ja bokashi-puru. “Ei pea spetsiaalset paberit ostma, vaid panna võib mis tahes kodus olemas olevat: tualettpaberit, kohvifiltreid, papist munareste,“ räägib Mäll. Oluline on, et põhjas olev paber ei laseks vedelikul ämbri põhja valguda, vaid imab niiskuse endasse, hoides ühtlasi ära ka haisu tekke.

Ämbrisse raputatakse vaheldumisi jäätmeid ja bokashi-puru, kuni ämber on täis. Seejärel lastakse sel toatemperatuuril vähemalt kaks-kolm nädalat käärida, kaas tihedalt suletud. Tegu on piimhappekäärimisega, mille päästavad valla hapendumist tekitavad mikroobid. Hapendatud bioloogiline jääde segatakse mulda, kus see mõne nädalaga kasvupinnase toitainerikkaks mullaks muudab.

Mis on mis?
Melamiinsvamm on kustutuskummina toimiv svamm, mis väga hästi erinevaid plekke kustutab. Sellega saab lihtsalt ja kiiresti eemaldada musti triipe põrandalt ja seintelt, sõrme-ja tahmajälgi, määrdunud kohti akendelt, ustelt ja mööblilt, samuti seebi- ja veesetteid vannilt, valamult ja keraamilistelt plaatidelt. Enne kasutamist tuleb svammi kergelt niisutada.

Seebivill on valmistatud peene ketrusega terasvilla ja looduslike pesuainete segust (peamiselt seebist). Seebivilla patjadega võib puhastada köögiriistu, pliiti, plaate, ahju, kraanikaussi, portselani, lillepotte, tööriistu, jalatseid jne. Tehke padjake märjaks, pigistage vaht välja ja puhastage pind. Kasutamise käigus hakkab seebivill vahutama ja sulab nagu seepki, ajapikku ei jää sellest midagi järele.
NB! Seebivill ei sobi rooste eemaldamiseks ja seda ei maksa jätta seisma kraanikausi servale – võib jätta roostepleki.

Bioämber Kui toidujäätmed kogutakse kinnisesse anumasse, võib kaane avamisel sealt ninna paiskuda korralik sahmakas haisu, mis on selge märk anaeroobsetest tingimustest ehk õhupuudusest. Seega on parem koguda toidujäätmed koos paberiga kas ilma kaaneta ämbrisse, teha ise selle kaane sisse õhuavad või hankida spetsiaalne õhuavadega ämber. Hea lahendus on ka ämbris paberkoti kasutamine, millega saab toidujäätmed otse biojäätmete prügikasti visata.

Bokashi ämber/komposter on mõeldud orgaaniliste jäätmete eelkompostimiseks. Reeglina on komplektis kaks ämbrit, millest üks on mõeldud jäätmete kogumiseks ning teine jäätmete fermenteerimiseks.
Kompostrisse võib panna orgaanilisi köögijäätmeid: toitu, juurvilju, puuvilju, kohvi, teed, banaanikoori, munakoori jne. Kompostrisse ei või panna vedelikke, piima, piimatooteid, äädikat, mahla, luid, tuhka ja suitsukonisid.