Kui Lettide pere enam kui 20 aastat tagasi Võru linna piiril asuvat elamukrunti vaatama läks, andis sisetunne märku, et asjal on perspektiivi. Elu näitas, et sisetunne ei petnud. Ühiste jõududega rajatud kodu sunnib möödujaidki peatuma ja teeäärset lopsakust pikemalt imetlema.
Kinnikasvanud Koreli oja ning künklik männimetsaalune, kus puude ümber oli nõukogude sõjaväe salapärase tegevuse ajal keritud rullide viisi okastraati, hakkajat pererahvast ei heidutanud. Kui maja juba ilmet võttis, asuti aia kallale, tasandati vaod ning toodi ümbrusse autokoormate kaupa viljakat savist mulda.
Järgmisena võeti ette oja puhastamine ja süvendamine, et Verijärvest tulev vesi edasi liikuda saaks. Ojaperved kindlustati maakividega, et takistada pinnase tagasivajumist. „See oli suur töö,“ meenutab pereema Karmen. „Kive oli palju ja need tuli korralikult maa sisse kaevata, et nad kindlalt paigal püsiks ja tulemus kena välja näeks. Osa veeres vette ka tagasi.“ Kuidas see kõik tehtud sai, pole enam meeleski, siiski käib Karmen siiani aeg-ajalt aias ilusamaid kive otsimas.
Kommentaarid (0)