Kevadised aiatööd: ilupõõsad lõigates ilusaks

Noorenduslõikust saab teha kahte moodi, kuid peab teadma, millisele põõsale mis sobib. Tugeva tagasilõikusega saab noorendada hea võrsumisvõimega põõsaid, nagu Jaapani enelad, kontpuud, leedrid, sarapuud, arooniad jt. Tugev tagasilõikus tähendab kõikide okste lõikamist umbes 5–10 cm kõrguselt maapinnast. 

Harvendades noorendamine sobib märksa suuremale hulgale põõsastele. Selle variandi puhul lõigatakse põõsast igal aastal välja 1/3 vanadest okstest, aeglasema kasvuga põõsastel aga paari-kolme aasta tagant 1/3 vanu oksi. Noored oksad jäävad alles. 

Hoolduslõikuse all mõistetakse kuivanud ja murdunud okste väljalõikamist, samuti väga vanade okste eemaldamist. Haigete, liiga nõrkade ja äraõitsenud okste lõikamine kuulub samuti hoolduslõikuse valdkonda. 

Hoolduslõikus käib käsikäes kujunduslõikusega, mille käigus lõigatakse samu oksi,  kujundatakse oksastikku nii, et poleks üksikuid väljaulatuvaid võrseid, lamanduvaid oksi ega muud silma riivavat. 

Kuldreegel on, et lõigata tuleb regulaarselt, ent siiski vajaduspõhiselt ja nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. 

Tehnika ja tööriistad

Hea tulemuse jaoks peab teadma õigeid lõikevõtteid, kuid sama tähtsad on head tööriistad. Korralikult teritatud käärid ja suuremad oksalõikurid teevad töö hõlpsamaks ega koorma ülearu  käsi. 

Oksi lõigates olgu kääride lõiketera alati vastu allesjäävat oksa. Vajadusel kasutage saagi, mõnikord on maapinna lähedalt saega lihtsamgi oksi eemaldada. Jõuülekandega käärid ja oksalõikurid on samuti kätele kergenduseks.

Kuivanud ja murdunud oksad võib ära lõigata niipea, kui neid märkate. Ka haigustunnustega oksad tuleb võimalikult kiiresti põõsast välja lõigata. Kuivanud, murdunud või haigustunnustega oksad lõigake kuni elusa osani terve, võrast väljapoole suunduva oksa pealt või nii maapinna lähedalt kui võimalik. Tüügast jätta ei tohi, see on haiguste ja kahjurite kasvulava. Pärast haige oksa lõikamist tuleb lõikeriistad desinfitseerida. 

Varakevadised lõikustööd

Kevadel varakult lõigatakse sama aasta võrsetel suvel või sügisel õitsevaid põõsaid, aga ka neid, kellelt oodatakse erksaid võrseid ja dekoratiivset lehestikku. 

Varakevadel lõigatakse Jaapani enelaid, aed- ja puishortensiaid, põõsasmaranaid, kontpuid, põisenelaid, tuhkpuid, kukerpuid, pajusid, leedreid, sarapuid ja ligustreid. 

Jaapani enelad lõigake vähemalt 2/3 jagu tagasi ja eemaldage põõsast vanad kuivanud tüükad ning kõige vanemad oksad kuni maapinnani. Samuti lõigake välja kõige nõrgemad oksad. Allesjäävate oksajuppide pungadest kasvavad tugevad võrsed, mis õitsevad suuremate õitega ja rikkalikumalt. 

Et Jaapani enelaid samal aastal teist korda õitsema saada, lõigake esimesed õied pärast õitsemist maha. Taim ajab uute õiepungadega võrsed, mis on küll pisut väiksemad, kuid õitsemise aeg pikeneb kuni sügiseni. 

Kontpuude lõikamiseks on paar varianti. Värviliste võrsete saamiseks lõigake igal varakevadel põõsas maha nii, et allesjäävatel oksatüügastel on 2–3 punga. Suure ja laia vabakujulise põõsa saamiseks kärpige teda noorena tugevasti, et kasvaks palju uusi võrseid. Hiljem lõigake välja vaid kuivanud oksi. 

Aedhortensia puhul eemaldage kevadel kõik äraõitsenud õisikud nõnda, et allesjäävale oksale jääb 1–3 pungapaari. Jättes vaid ühe pungapaari, edeneb põõsas oma kasvus aeglasemalt, kuid saab tihedam. Kolme allesjääva pungapaari puhul saab põõsast kiiremini kena ažuurne vorm. 

Puishortensia suurte õisikute saamiseks lõigake varred maani maha. Teine variant on jätta 2–3 pungapaariga varrejupid, sel juhul on õisikud väiksemad. 

Lodjap-põisenelat lõigake tugevalt tagasi, kui soovite suurte värvikate lehtedega võrseid. Suurema põõsana kasvatades igaaastast lõikamist ei vaja, kuid aeg-ajalt tuleks kõige vanemad oksad siiski maapinnalt välja lõigata, muidu põõsas risustub ja vanub ära. 

Thunbergi kukerpuu sagedast kohendamist ei vaja. Aeg-ajalt võib välja lõigata püstistel vormidel võrast väljaulatuvaid vanemaid oksi. Madalad sordid hoiavad end ise vormis. Thunbergi kukerpuu ümber toimetades kasutage tihedast materjalist aiakindaid, sest põõsad on salakavalalt torkivad.

Must leeder võib sorditi olla külmahell, seetõttu on sügisel puitumata jäänud võrsed kevadeks külmavõetud. Kuna leedril on väga tugev kasvujõud, siis võib teda julgesti lõigata. Peagi on uued noored võrsed asemele kasvanud. Külmast puutumata oksi kärpige kevadel kolmandiku kuni poole võrra. Punane leeder on külmakindlam, kuid lõikamine sarnane. 

Põõsasmaran ootab kevadel okste neljandiku võrra lühemaks lõikamist. Ka võib vahel välja lõigata vanemaid oksi, et uued saaksid kasvuruumi. Põõsasmaranat on soovitatud ka maani maha lõigata, et taime noorendada, kuid mina seda ei soovita. Mõnikord on juhtunud, et maran ei olegi taastunud – see sõltub ilmselt põõsa elujõust ja kasvukohast. 

Toompihlakas ei vaja kuigi palju kääride abi, kuid noort põõsast saab lõikamisega siiski kujundada, eemaldades vales suunas kasvavaid oksi. Ka võib lõikamisega kõrgust kontrolli all hoida. 

Kohe pärast õitsemist

Kevadiste õitsejate oksi lõigatakse kohe pärast õitsemist hiliskevadel või suve hakul. Sel juhul jõuavad nad kasvatada uued noored võrsed, mis järgmisel aastal õitsevad. 

Kevadel ja suvel pärast õitsemist lõigatakse forsüütiaid, sireleid, ebajasmiine, ebaküdooniaid, veigelaid, tuhkurenelaid, Nipponi enelaid, thunbergi- ja värdenelaid, kolkvitsiaid, deutsiaid jt. 

Näiteks varakevadel õitsev forsüütia sallib kääre vaid vahetult õitsemise järel. Lõigake olenevalt liigist ja kasvujõust vähemalt 1/3 äraõitsenud oksi maani maha, kuid arvestage sealjuures põõsa uuenemisvõimega. Lõigata tuleb oksi maapinna lähedalt, nii ärgitate põõsast rohkem noori võrseid kasvatama. Vanemaid oksi lõigake samuti maapinna lähedalt, kuid seda pole igal aastal vaja teha. 

Ebaküdooniate puhul kärpige liiga pikki võrseid ja eemaldage põõsast mõni vanem oks. Põõsas saab õhku, õitseb uhkemalt ja viljad on suuremad.

Nipponi ja tuhkurenelatel lõigake välja 1/3 jagu vanu oksi ning õitsenud oksad, kuid ärge mingil juhul kärpige okste tippe. See rikub põõsa sordiomast kaarjate okstega välimust. 

Veigela äraõitsenud okstest lõigake ära umbes 1/3, see soodustab külgharude teket ja põõsas kannab tänu sellele rohkem õisi. Vanu oksi eemaldage maapinnalt. 

Kolkvitsia lõikamisega peaks olema pigem kasin. Vaid mõne aasta tagant lõigake välja kõige vanemad oksad, et põõsas ära ei vanuks. Sagedast lõikamist ta ei taha.

Mandlipuu ilusate roosade õite rohkuse tarvis tuleb teda kohe pärast õitsemist lõigata, siis jõuavad suvel uued võrsed kasvada ja järgmise aasta sama kaunile õitsemisele on alus pandud.

Hekitaimi lõigake vajaduse järgi

Kevadel ei tohiks lõigata kaske, vahtraid, hobukastaneid, pähklipuid (Kreeka, Mandžuuria jt) ronitaimedest aktiniidiat, viinapuud. Nende taimede mahlajooks on sedavõrd tugev, et varakevadine lõikus kurnab taime ära. Õige lõikamise aeg on suvel, kui lehed on kasvanud täissuuruseks. Lõigake neid vaid äärmisel vajadusel, kui on ristikasvanud oksi või muu iluviga.

Okaspuid lõigake varakevadel enne uute võrsete moodustumist või suvel. Mõnda vastupidavamat kadakat ja jugapuid võib vähesel määral lõigata ka sügisel, et saadud oksi jõuluseadetes kasutada. Oksad säilivad hästi õues kilekotis, näiteks kasvuhoones. 

Mõni põõsas on üpris leplik ka muu lõikusaja puhul. Kui õied pole peamine, mida põõsalt oodatakse, siis võib ebajasmiini, arooniat, ligustrit, magesõstart, lumimarja ja tuhkpuid lõigata üsna igal ajal. Seetõttu sobivad nad hästi hekkideks ja hekkidena kasvavaid põõsaid lõigatakse vastavalt vajadusele. 

Pukspuu talub samuti lõikamist hästi, kuid hiljem kui augusti keskpaigas seda teha ei tohiks. 

Lõikamine peaks käima käsikäes väetamisega – kui taimelt võetakse midagi ära, siis teisalt tuleb midagi tagasi anda. Iga lõige nõuab taimelt lisajõudu selle parandamiseks ja uute võrsete kasvatamiseks, seepärast peaks pärast lõikamist andma väetist kasvu turgutamiseks. 

Õigesti lõigatud põõsas on elujõuline, oksad saavad piisavalt valgust, lehestik on värvikas ja õisi rikkalikult, nii et lust vaadata. 

Hoidke käärid eemale!

On põõsaid ja puid, kes ei talugi või ei vaja regulaarset lõikamist. Sellesse seltskonda kuuluvad näiteks kikkapuu, kirsipuu, mahhoonia, juudapuulehik, lodjapuu ja magnoolia.