„Oh, kuhu ma siis jaanipäeval lähen?“ kratsisin keset palju pakilisemaid asju juba aprillis uitmõtte peale kukalt. Asjaolude kokkusattumisel olen olnud kaks viimast aastat kahe suure rahvusliku muuseumi jaanikul. Vabaõhumuuseumi taludes teinud kaasa vanu kombeid ja ERMi tiigi veeres tantsinud suure lõkke ääres parimate rahvamuusikute saatel Ukuaru valssi. Kui palju oli inimesi, kel polnud parajasti oma suvekohta või kes pidid linnas olema! Mullu jäid Tartus silma kaks põlvkonda: keskkoolinoored ja 45+. Ning muidugi siin elavad välismaalased või turistid. Veel veebruaris plaanisin, et seekord lähen Läti vabaõhumuuseumi. Olen naabrite jaanikust saanud aimduse piiriäärses asulas, kus poodide uksed on kaskedega kaunistatud ja ka kõige „ossim bemm“ on pojengidest pärjaga kapotil. Koduajakirja kolleeg kannab aga juba paar nädalat enne püha igapäevaselt peas lillepärga, nagu ta sõbrannadki. Briti elustiiliartiklid räägivad piknike pidamise kasvavast populaarsusest. Nii määratakse ko
Jaanipidustused on tänavu vaiksemad. Pere- või väikses sõpraderingis. Kasvõi küünlaga rõdul või mererannas tekil istudes ja päikseloojangut vaadeldes. Tärganud suvise looduse ja valge öö imet ei saa miski võtta.
Head jaanikuud!
undefined Foto: Unsplash.com
Kommentaarid (0)