Lugu ilmus ajakirjas Tiiu
Kaunid lehtpõõsad, mis sobivad hekitaimedeks
Hekki, mis kaotab lõikamise tõttu osa oma oksastikust kaks, mõnikord kolm korda aastas, tuleb turgutada väetisega, et ta suudaks pidevalt uut juurdekasvu luua. Kevadväetist kasutatakse normist poole jagu. Lämmastikurikas kevadväetis tagab kasvujõu, suve lõpus antav sügisväetis aga aitab võrsetel puituda ja heitlikule talvele vastu panna.
Erineva kõrgusega hekid
Kääbushekk, nimetatud ka bordüüriks, on madalam kui pool meetrit, olles üksnes kujunduselement kas peenra eesserva, teeradade ääristamiseks või pargialadele mustrite kujundamiseks. Istikute vahe on 15–20 sentimeetrit. Sobivad liigid on harilik liguster, harilik pukspuu, läikiv tuhkpuu ja jaapani enela sordid.
Samuti madalaid, poole kuni ühe meetri kõrguseid hekke saab rajada magesõstrast, läikivast tuhkpuust, harilikust ligustrist, thunbergi kukerpuust, jaapani enela sortidest, roosidest. Taimede vahekauguseks jäetakse 25–-30 sentimeetrit. Ka need kannavad pigem dekoratiivset eesmärki, liigendades visuaalselt aiaruumi.
Ühe kuni poolteise meetri ja veelgi kõrgemad – poolteise- kuni kahemeetrised on juba tänavaäärseks piirdehekiks ja ajaruumi jagajaks. Kuni kahemeetrised varjavad vaateid ning tõkestavad tuult, tolmu, müra ja heitgaase. Sobilikud liigid on ebajasmiinid, kontpuud, harilik liguster, lodjap-põisenelas, aroonia, villane lodjapuu, harilik- ja ungari sirel, viirpuud. Taimede vahekaugus istutamisel on 30–40 sentimeetrit.
Üle kahe meetri kõrguseid nimetatakse ka elavmüürideks. Neid saab rajada pärnast, harilikust pöögist, viirpuudest. Planeerides tuleks tõsiselt mõelda hoolduse peale, sest mida kõrgem on hekk, seda töömahukam on pügamine.
Magesõstar (Ribes alpinum)
Esimene lehtija kevadel, kelle helerohelised hiirekõrvad säravad enne teisi. 1,5 meetri kõrguse taime kollakad õied on tähelepandamatud ja punased viljad küll söödavad, kuid maitsetud. Eelistab viljakat mulda, liigniiskus on vastumeelt. Sobib päike kuni poolvari, kuid talub ka varju. Ilusa tiheda heki saamiseks on vaja tugevalt pügada.
Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus)
Noored lehed on tumerohelised, juunis ilmuvad roosakasvalged õied. Mustad viljad pole mürgised, aga süüa ka ei kõlba. Erakordselt kaunid punaseoranžikirjud lehed ehivad tiheda võraga põõsarida kogu sügise. Pöetuna saab kuni kahemeetrise heki. Eelistab kuiva pinnast ja päikest kuni poolvarju. Nuhtluseks võib osutuda bakterpõletik (Erwinia amylovora).
Harilik liguster (Ligustrum vulgare)
Tumerohelised nahkjad lehed on pooligihaljad ja lõpuks varisevad rohelistena. Juunis-juulis näitab valgeid lõhnavaid õisi. Külmaõrn, kuid taastub kiiresti. Võib kasvada kuni 2,5 meetri kõrguseks, kuid on ka suurepärane madalama heki taim. Leplik mullastiku suhtes, kuid eelistab viljakat ja lubjarikast. Talub nii päikest kui ka varju, nii kuiva kui ka niisket mulda.
Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius)
Sobib oma kollase- ja punaselehiste sortidega värviliste hekkide rajamiseks. Juunis-juulis puhkevad kreemikasvalged õisikud, viljad on tagasihoidlikud. Ketendava koorega oksad on dekoratiivsed talvelgi. Sõltuvalt sordist saab kuni kahemeetrise heki. Mullastiku suhtes pole valiv. Põuakindel, kuid liigniiskust ei talu. Päikese käes on lehed värvikamad.
Thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii) ’Atropurpurea’
Vabakujuliselt kasvades kaarjate okstega põõsas, ent temast saab kauni purpurse jumega 1,2–1,5 meetri kõrguse pöetava heki. Sügisvärv on lausa karmiinpunane. Juunis kollased õied, augustis-septembris valmivad erepunased viljad. Päikese käes on lehestik säravam, kuid talub ka poolvarju. Mullastiku osas nõudmisi ei ole.
Kommentaarid (0)