Uus aiandustrend – liigirikas muruplats

Pole siiski mõeldav, et laseme kõik õuealad heinamaaks kasvada. Korrapäraselt niidetud muru on ilus vaadata ja mõnus astuda. Ka sobivad kõige paremini just rahuliku murufooniga püsilillede, okaspuude ja põõsastega istutusalad, soolotaimed ja muu, mis aia juurde kuulub.

Ent ei ole mõtet võidelda iga ilusa muru ruutmeetri nimel, kui tingimused seda ei soosi. Kaugemad nurgad, kus on vähem käimist ja mis pinnase või muude olude poolest nõuavad liiga suurt aja- ja hoolduskulu, tasub lahendada alternatiivse taimestiku kaasabil. Võimalused on näiteks madalad pinnakattetaimed, sammal ja lilleniit, aga ka roomava kasvukujuga okas- või lehtpõõsad. 

Vähetähtis pole, et taolises taimkattes leiavad elupaiga paljud putukad ja muud pisitegelased, kes niidetaval murul asu ei saa.

Kõigepealt kogu plats umbrohuvabaks!

Algus on ehk veidi pelutav, kuna pinnas peab olema enne taimede istutamist täiesti umbrohupuhas ja tihti on tegemist suurte aladega. 

Kõige kiirem variant umbrohuvaba pinda saada on pritsida sinna üldhävitavat preparaati. Kolme-nelja nädala möödudes on see endast järele jätnud koltunud taimestikuga platsi. Kogu ala kaevatakse läbi ja kõik leitud juured korjatakse välja.

Keskkonnasäästlikust mõtteviisist lähtudes tuleb aga kasutada teisi lahendusi. Üks võimalus on katta kogu ala musta kile või ehituspapiga, mis tuleb laotada tihedalt vastu taimkatet. Servad fikseeritakse kas või telliskividega, peaasi, et päikesevalgus mõne prao vahelt läbi ei pääse.

Valgusepuuduses hävivad kõik rohelised taimed, kuid vaja on kannatust – aega kulub terve hooaeg. Kevadel laotatud katte all on järgmiseks kevadeks must maa, mida on hõlpus läbi kaevata. 

Kaevamise käigus satuvad üheaastaste umbrohtude seemned mulla ülemistesse kihtidesse. Valgust saanuna hakkavad need seal idanema, aga hävivad, kui ala paarinädalase vahega üle rehitseda. Kui hiljem mõni veel tärkab, siis rohimine on lihtne, kui vaid neid õitsema ei lase. Kui kultuurtaimed on kasvuhoo saavutanud, ei pääse üheaastased umbrohud enam löögile.

Kolmas võimalus on maapind kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevata, mättad eemaldada ja umbrohujuured mullast välja korjata. Tuleb aga teada, et orasheina, osja ja naadi kasvujõud on väga suur. Piisab mõnest üksikust mulda jäänud juurejupikesest, et kogu töö ja vaev korstnasse lendaks.

Tööd ja vaeva on niisuguse ala ettevalmistamisel tõesti küllaga, see-eest on hiljem hooldusele kuluv aeg minimaalne. 

Samu meetodeid kasutades saab rajada ükskõik millise istutusala.

Kui on soov pinnakattetaimedega või niidulilledega kaetud aladel kõndida, tuleb rajada käiguteed. Pinnakattetaimede vahele saab rajada sõelmekattega, astekividega või muul viisil sillutatud teerajad. Lilleniidule saab käiguteed lihtsalt muruniidukiga sisse sõita.

Samblavaiba head ja vead 

Ühe jaoks nuhtlus, teise jaoks ihaldusväärne pinnakatja on samblamuru. Varjulistes ja niisketes aiaosades tasub sammalde kasvamist soosida. 

Levinuim liik, kes muru sisse kipub, on niidukäharik. Kui niidukähariku jaoks on tingimused väga soodsad, siis vallutab ta kiiresti suure ala, tõrjudes nõrgestatud muru suuremalt osalt välja. 

Paraku sisaldab isetekkeline samblakate siiski ka kuigipalju murutaimi, mis aga üksikute harvade kõrtena pehmet välimust rikuvad, nii et niitma peaks aeg-ajalt ikkagi. 

Uut ala rajades tasub katsetada kuivatatud ja peenestatud samblataimede külvi. See moodus sobib vegetatiivselt paljunevate liikide puhul ja annab kiiresti ühtlase tulemuse. Samblakamara tükid istutatakse üksteisest 10 sentimeetri kaugusele, vahed kasvavad täis paari aastaga. 

Loodusest sammalt kogudes tuleb olla vastutustundlik ja teha kindlaks, et tegu pole kaitsealuste liikidega.

Kõike muud kui üksluine lilleniit

Juunis-juulis Eestis ringi sõites näeb väiksemate teede pervedel imeilusaid looduslikke lilleniitusid. Enamasti on selliste koosluste kasvupinnas kesine ja kuiv, tänu millele tunnevad seal end hästi just need liigid. 

Lilleniidu taimestik ei ole kunagi üksluine. Liigid ilmuvad ja kaovad, mõnda näeb igal aastal õitsemas, teisi üle aasta või kahe. Mõni taim kaob mitmeks aastaks, et siis taas välja ilmuda.

Pilkupüüdva lilleniidu saab rajada suurde päikeseküllasesse aeda, aga kena värvilise laigu võib luua ka väikesele pinnale. Vaja on toitainevaest hästi dreenitud mulda, umbrohupuhast pinnast ja päikeseküllast asukohta. Liigilises koosseisus on õitsvad taimed võrdsel pulgal kõrrelistega. Lilleniidu taimed ei talu pidevat tallamist, on aga lemmikpaigaks paljudele liblikatele, mesilastele ja muudele putukatele.

Määrava tähtsusega on pinnase ettevalmistus. Umbrohud, mida me lilleniidul ega ka teistel pinnakattetaimedega aladel näha ei soovi, tuleb eemaldada.

Lilleniidu koosluses on väga tähtsad õiged kõrreliste liigid, nendeks sobivad kastehein, keskmine värihein, lõhnav maarjahein, puhmikuline punane aruhein, lambaaruhein. Vältida tuleks tugevakasvulisi, näiteks keraheina. Õitsvatest taimedest sobivad lilleniidule kellukad, raudrohud, nelgid, pune, karikakrad, tähtpead, metsporgand, uniohakas, magunad, salveid, kassisabad, põisrohi ja paljud teised.

Seemnesegu peaks sisaldama kaks osa puhmikuliste kõrreliste seemneid ja ühe osa erinevaid õitsejaid. Esimesel aastal pärast külvi enamik püsikuid ei õitse. Et ala algul troostitu välja ei näeks, võiks seemnesegu sisaldada üheaastaseid õitsejaid ja kõrrelisi. Külv tehakse vastavalt pakendil märgitud juhisele hilissügisel või varakevadel. 

Vastrajatud lilleniidult, aga aeg-ajalt ka hiljem, tuleb üheaastased umbrohud enne seemnete valmimist välja rohida. 

Lilleniitu niidetakse kord aastas augusti lõpus või septembris, kui taimed on õitsemise lõpetanud ja seemned valminud. Kõige õigem on seda teha vikatiga, ent kui selle tööriista käsitsemisoskust pole, võib taimed maha trimmerdada. Niidus jäetakse umbes nädalaks maha, et kõik seemned jõuaksid järelvalmida ja mulda pudeneda. Nädala pärast riisutakse taimejäänused kokku ja kompostitakse.

Lillemuru võib olla ka isetekkeline

Madalakasvulised lillemurud saavad soodsatel tingimustel ka ise välja kujuneda, kui jätame osa alasid niitmata. Nii võib sõltuvalt pinnasest murusse ilmuda kirikakar ehk margareeta, mailased, käbihein, kuldtäht, hanijalg ja teised liigid. Taolist muru niidetakse harva ja kõrgelt, et õitsvad taimed saaksid viljuda ja seemneid levitada.

Enesestmõista ei puudu sellises murus võilill. Temaga võib aiaomanikul tekkida mõningane vastuolu, sest kui lasta võilillel vabalt seemneid levitada, muutub ta paratamatult kogu aia nuhtluseks. 

Kui pole mõtet tuuleveskitega võidelda

Keerukas ettevõtmine on ilusa tiheda muru rajamine varjulisse või poolvarjulisse aiaossa, mida suurema osa päevast katab suurte puude, heki või maja vari. Küll kipub seal muru hõredaks jääma või tuleb sammal kimbutama. 

Kui klassikalisele murule sobivaid tingimusi pole, siis pole mõtet tuuleveskitega võidelda ja tasub mõelda hoopis teistsuguse lahenduse peale. Varju ja poolvarju sobivad näiteks harilik metspipar, vaipsasik, väike igihali, roomav metsvits, roomav akakapsas, siberi valdsteinia, kurerehad, maajalg ehk kassiratas, piibeleht. 

Varjulised alad võiks rajada lausistutusena paarist-kolmest omavahel sobivatest liigist. Liiga väikesel alal mitmest liigist koosnev taimkate jätab rahutu ja ebakorrektse mulje, eriti kui taimed juhuslikul moel üksteisest läbi kasvavad. Tuleb hoida, et tugevamad nõrgemaid lämmatama ei hakka.

Oluline on taimed valida nii, et nad kataksid pinda piisava tihedusega, muidu pääsevad võimule umbrohud. Üksikud visamad tuleb hoolega välja rohida.

Kõrbemisele panevad vastu kukeharjad ja liivateed

Päikeselises paigas vett hästi läbilaskval mullal kipub muru aga põua ajal ära kõrbema. Kui seal ei tallata, siis on alternatiiviks mõnest kuivalembesest liigist loodud muruasendus. 

Täispäikeses lahjal liivasel pinnasel, mis vett kinni ei pea, kasvavad meeleldi kukeharjade madalakasvulised liigid ja liivateed. Kukeharjaga saab kiiresti katta suure ala, kui varakevadel puistata ettevalmistatud pinnale tükeldatud varrejupid. Taimejupid vajutatakse kergelt kinni ja kastetakse kaks-kolm nädalat kuni juurdumiseni. 

Liivateesid saab samuti varrepistikutega paljundada. Need tuleks niiskesse mulda istutada ja hoida juurdumise ajal läbikuivamise eest. Kuni taimed kohanevad, on vajalik ka päikese eest varjutamine, et vähendada vee aurumist lehtedest. Korralikult juurdununa laieneb liivatee kiiresti ja moodustab peagi madala tiheda vaiba.

Kui soovite lihtsalt vaateid nautida

Muru asendajateks sobivad ka roomava ja laiuva kasvukujuga okaspuud ning lehtpõõsad. Okaspuud annavad lumevaesel talvel head pidet silmale ja muudavad aia kaugemadki vaated pilkupüüdvaks. Kasutada saab erineva okkatooniga okaspuude sorte või kombineerida neid lehtpõõsastega. 

Hästi sobivad kadakate, jugapuude, kuuskede madalad laiuva kasvukujuga pindakatvad sordid. Lehtpõõsastest passivad roomav kirsipuu, laiuv-, dammeri, roomav- ja lamav tuhkpuu. 

Taimed istutatakse arvestusega, et nad paari aasta pärast kokku kasvaksid. Istutamisjärgselt tuleb hoolega kasta, aga hiljem on hooldus minimaalne ja saab lihtsalt vaateid nautida.