Eesti naised möödunud kriisiajast: lisaks väljakutsetele oli selles ka palju toredat!

Kadri Ottoson (37), turunduse projektijuht ja kolme lapse ema Laiakülast

„Eriolukorra algus oli väga raske – harjumine kodukontoriga, samal ajal kodus kolme pisikese lapsega, kellest kaks on lasteaialapsed ja üks õpib 1. klassis. Pereisa töö ei ole laskunud tal püsivalt kodukontorisse jääda ja seega on kõik kodu ning lastega seonduv minu kanda.

Laste vajaduste rahuldamine, koolitööde tegemine, lõunauinakud, toitlustamine, õues käimised ja tuju üleval hoidmine, sinna sisse põimitult kõik majapidamistööd oli alguses paras pähkel. Õnneks on praeguseks tekkinud juba mõnus rutiin: väiksemad sisustavad hommikul oma aega mängides, joonistades või multikaid vaadates, koolilaps õpib ning mina saan samal ajal tegeleda tööasjadega.

Lapsed on tervemad

Kodus püsimine on andnud hea võimaluse sel aastal juba varakult aed korda sättida. Kuna meil on ka suveköök, algas meie elame-õues-periood sel aastal imetabaselt vara, juba aprilli alguses. Oleme ilusamate ilmadega ka koolitöö ja kodukontori suvekööki kolinud, teeme seal süüa ja veedame vaba aega.

Minu rõõmuks on lapsed nii terved ja rõõmsad. Ma ei mäletagi, millal keegi viimati haige oli, ilmselt märtsi alguses. Ravimikast riiuli otsas hakkab lausa tolmu koguma. Näen ka, et lapsed saavad omavahel märksa paremini läbi. Ka kõige pisemale leitakse igas mängus koht, kedagi ei jäeta enam välja, sest mängukaaslased on ju loetud.

Püüame leida aega ka endale

Kogu selle kodus püsimise, kodukontori, pere ja laste majandamise kõrvalt püüan leida aega ka iseendale ning abikaasale. Võtan teadlikult üksinda või kaasaga ette jalutuskäike looduses, teen õues trenni, sõidan rattaga või põgenen korraks autosõidule koos oma lemmikmuusikaga.

Koos perega on küll tore olla, kuid näen, et lapsed igatsevad oma sõpru ja mängukaaslasi. Usun, et see aeg õpetab väärtustama hiljem kokku saades sõprust ja sõpru veelgi kõrgemalt. Suhtume praegusesse aega kui võimalusse koos perega koos olla ja üksteist taas tundma õppida.“

Kadri Ottosoni toimetuleku märksõnad:

• Kujunda oma rutiin.
• Veeda päriselt aega koos perega.
• Võta aega endale ja anna seda ka oma kaaslasele/lastele.
• Ole aus oma tunnetes ja väljenda neid perele.
• Õpi tekkinud väljakutsest.
• Püsi kodus – ole terve!

Margot Semilarski (33), matemaatikaõpetaja ja kahe lapse ema Peipsiääre vallast

„Mulle on ikka meeldinud mõte kasvõi osalise ajaga kodukontoris töötamisest. Üldhariduskoolis õpetajana ei oleks see olnud tavapäraselt mõeldav, kuid nüüd juhtus nii, et õpetajatele anti üks nädalavahetus, et vormida õpe distantsõppele sobilikuks. Ja sealt algas minu ning teiste õpetajate uus kulgemine. Nädalaga oli mul süsteem aine õpetamiseks olemas ja koos sellega saabus ka sisemine rahu. Minu esimene aasta õpetajaametis muutus veelgi meeldejäävamaks!

Rahulikud hommikud

Algne rööprähklemine ja teadmatus, kuhu poole joosta, on asendunud stabiilse rutiiniga ning tunnen, et liigun samas rütmis oma sisemise kellaga. Varem algasid meie pere hommikud liiga vara, nüüd on hommikud rahulikumad. Ajal, mil ma varem istusin autorooli, et sõita 35 km kaugusele kooli, ma nüüd alles ärkan. Ajal, mil mu esimene tund algaks, joon ma rahulikult oma teist tassi kohvi ja tervitan ärkavaid tütreid. Nüüd tundub mõte viis päeva nädalas koolimajas õpetada isegi veidi kummaline.

Töökoormus suurem, ent pere toetab

Praegu on aega märgata looduse tärkamist, rohulible ärkamist ja seda, kuidas minu kahest teismelisest tütrest on sirgumas noored täiskasvanud. Oleme peres jaganud ära ka koduse toitlustuse. Hommikuse kulgemisega abikaasa teeb perele hommikusöögi, tütred leiutavad midagi lõunaks ja mina vastutan õhtusöögi eest. Meie pere toimib suurepäraselt meeskonnana ja ilmselt oleme me ka lähedasemad kui mõni kuu tagasi. Mu päeva mahub lisaks veebitundidele, õpilaste nõustamisele, tagasisidestamisele ka minu enda aeg – tunnine metsatiir. Lisaks on meie igapäevaseks rutiiniks saanud saunatamine ja pikad telefonivestlused lähedastega.

Imelised digiõppe võimalused

Minu koormus õpetajana on kasvanud märgatavalt, päev lõppeb hilistel õhtutundidel. Ometi olen õpetajana kasvanud ja õppinud palju uut nii enda, oma õpilaste kui ka digitaalsete õpetamisvõimaluste kohta. Ilma selle erilise kevadeta poleks ma täna see, kes olen praegu. Albert Einstein on öelnud: «Kõige imelisem on maailma juures see, et ta on tunnetatav.» On olnud aega maailma tunnetamiseks, endasse vaatamiseks.“

Ene Jüriska (62), maa-ameti ruumiandmeteenuste peaspetsialist ja neljakordne vanaema Viimsist

„Sel aastal oli kevad eriliselt tore, sest nägin ja tundsin iga päev selle saabumist: pungade paisumist, puulehtede hiirekõrvumist, lillede ja karulaugu lõhna ning tärkamist linnulaulu saatel, sookurgi metsaserval ja hanekarja põllul. Ilus ja tervendav on märgata, et pered liiguvad õues koos: hellalt, hoolivalt ja kiirustamata ning mõnuga omavahel ja lastega suheldes.

Suhtlen perega iga päev

Kuigi elan üksi, ei tunne ma end üksikuna. Näen oma pereliikmeid ja sõpru distantsilt koduuksel ning virtuaalselt iga päev Stockholmist. Olen turvaliselt eralduses, kuid mul ei lasta puudust tunda kellestki ega millestki. Tunnen, et olen armastatud ja kirjeldamatult tänulik tänapäevastele virtuaalvõimalustele. Küll see kallistamise aeg ka tagasi tuleb ja siis oskame seda veelgi enam hinnata.

Kultuurielamused on hiireklõpsu kaugusel

Praegu pakuvad paljud tuntud muuseumid virtuaaltuure ja olen innukalt seda võimalust nautinud: käisin uuesti Van Gogh’ muuseumis Amsterdamis, Guggenheimis New Yorgis, Pergamoni muuseumis Berliinis ja Uffizi galeriis Firenzes. See on suurepärane võimalus rahus ja raha säästes värskeid elamusi ahmida. Võimas on kuulata kontserte üle maailma, vaadata filme ja reisivideoid – olen enda jaoks nüüd kõik need võimalused avastanud. Milline põnev uus maailm!“