Foto: Jake Farra
Kommentaar
8. juuli 2020, 16:51

Kristi Saare | Kodulaenu võttes jäta rasedakõht koju

Perele saabub rõõmus uudis – oodata on beebit! Mees ja naine vaatavad senises kodus kriitilise pilguga ringi ja avastavad, et hälli eriti kuskile mahutada pole ja lapsel võiks ju tulevikus oma tuba olla. Äkki kolida? Parem praegu kui siis, kui laps juba sündinud ja ees on unetud ööd? 

Lüüakse lahti kinnisvaraportaal ning uuritakse-puuritakse ja valitakse endale järgmine kaunis kodu. Nagu ikka, on tarvis võtta kodulaenu ja broneeritakse aeg laenunõustamisse. Suur on aga üllatus, kui juba esimesel kohtumisel pangateller paisuvat beebikõhukest vaadates rohkem või vähem ümber nurga vihjab, et pere ei ole laenukõlbulik, sest oodata on juurdekasvu. 

Esimesest ehmatusest üle saades ja õhtul sõbrannadele muret kurtes tuleb aga välja, et kogemus pole ainulaadne  – rasedana või värske lapsevanemana, kui uut ja suuremat kodu kõige rohkem vaja on, näitavad pangad sageli noorele perele ust. Sõbrannalt tuleb soovitus minna laenu küsima teise panka ning panna selga lohvakas kampsun ja suurem sall ning beebiootusest suu lukus hoida.

Riskihindamine või ülehindamine?

Kodulaenu võttes on panga ankeedis küsimus, mitu ülalpeetavat perekonnas on. Küsimuse eesmärk on selge – mida rohkem pereliikmeid, seda suuremad on kulutused nende peale. Küll aga on rohkem lapsi pankade jaoks punane lipp, sest eriti naissoost laenutaotlejate puhul eeldatakse, et naise teenimisvõime kaob laste saades justkui täiesti ära. Kui lapsed on juba vanemad, siis on olukord veidi parem, aga rasedakõhtu nähakse kui tõelist riski, mis laenu saamise mõne laenunõustaja meelest välistab.

Näiteks kui lubada, et kohe pärast vanemahüvitise lõppu minnakse tööle, siis on nii mõnigi teller naernud, et seda ju küll ei juhtu. Nii on mõni laenutaotleja pidanud näiteks esitama tööandja garantiikirja, et ta ikka naise uuesti tööle lubab võtta või ühel ekstreemsel juhul oli panga soov saada kinnituskiri, et lapsele ikka päriselt lasteaiakoht olemas on. Ei loe ka see, et varasem tööajalugu piisavalt pikk ja muljet avaldav on, sündivat last nähakse kui tõelist nuhtlust, mille kõrvalt laenu teenindada poleks justkui võimalik.

Kui laenuprotsessi käigus veel on võimalik lapseootuse teemast mööda minna, sest halduritega on tänapäeval võimalik ka digiformaatides suhelda, siis kohe kui rasedus- ja sünnituspuhkus on alanud ja nn dekreediraha laekunud, siis mõni pank ei pea paljuks must-valgelt kirjutada, et seoses „ebakindlate rahavoogudega tulevikus“ ei ole võimalik enam kokkulepitud summas laenu anda.

Kui laps on juba sündinud, siis on teine täiesti „surnud punkt“ see aeg, kui dekreediraha on laekunud, aga vanemahüvitise otsus veel tegemata. Kuigi panga käes on kogu info eelneva sissetuleku kohta, ehk võimalik on ette näha ka vanemahüvitise suurust. Nõuded on pangati erinevad olnud – alustades sellest, et vanemahüvitis peab 1–3 kuud juba laekunud olema, kuni selleni, et vastupidi: vanemahüvitise lõpuni ei tohi olla vähem kui kuus kuud.

Kas lapsed on ainult naiste omad?

Karjuv ebaõiglus torkab silma aga hiljemalt siis, kui meeleheitel lapsevanemad katsetavad lahendusena näiteks üksi kodulaenu võtta. Kuna sageli on meesterahva sissetulek suurem, siis proovitakse laen tema nimele võtta. Ja kuna temal ei paista kuskilt välja, et perre on sündimas laps, siis ei muuda see ka laenutingimusi. Ometigi ühiselt laenu võttes peetakse lapse rolli suureks miinuseks sissetulekule. Suur laenuvajadus paneb aga sageli unustama, et kui ei olda abielus, siis on ühe poole üksi laenu võtmine libe tee – lahkumineku puhul võib vara jagades tulla üllatus, et teisel poolel ei ole mingit õigust ühisele kodule.

Seega, tulevased lapsevanemad, parim soovitus kodulaenu võttes on teha see ära enne laste saamist! Olukorras, kus kasvav pere kõige rohkem kodulaenu vajaks ja pere loomise kõrvalt just väga suurt vastutustunnet välja näitab, võiks pank peret pigem rohkem usaldada, aga praktika näitab, et laenuvõime võib olla hävitatud sisuliselt aastateks – kohe, kui rasedus välja paistab, kuni täiskohaga tööle minemiseni pluss veel kuus kuud, et sissetulekuajalugu näidata. Kui juba aga lapseootel olla, siis parimad praktilised nipid kipuvadki olema needsamad: suhtle pangahalduriga ainult digiformaadis või saada peret esindama mees ning kui notarisse vaja minna, siis avaram kampsun selga ja suur sall ümber!