See oli ka talle üks aste veel tundmatusse elustiili. Isegi suurlinlikku – avara lõõgastumisõuega kõrgel kortermaja keskel, hunnitu vaatega linnale ja koguni vist vastuvõtualaga allkorrusel, nii et kõiki külalisi ei pea üles koju kohvile kutsumagi. Astusin mööda lukshotellilikku ühiskoridori paksu vaipa ja raputasin pead. Mina jään. Tasasesse piirkonda männiparkide ja lilleõites turuga ning kriimudega kodusel parketil.
„Toona isegi ei küsitud hinnaalandust, nüüd juba uuritakse,“ teatas ühel dineel peatse uue hipsterirajooni arendaja mu vastas. Äsja kogetud kuud osutasid paljudele kolimisvajadust – eriti kui peres on mitu last, kellest osa koolis, osa mitte ning mõlemal vanemal tuleb tegutseda kodukontoris. Vajati uusi elustiile, ruumilahendusi või lihtsalt ruumi (vt kodukontorist).
Hispaanias pärast isolatsiooniaega tehtud uuring näitas, et üha rohkem on hakatud mõtlema oma elukoha ümbrusele. Kas on seal jalutusalasid, kogukondlikku ühtehoidmist või tegevusi?
„Mina kujutan sind ette vaid vanas majas,“ mõtiskles teinegi sõbranna oma uude koju, 60. aastate eramusse kaste tõstes. Tulles suure perega korterist ära, lapsepõlvealale ja merele lähedale. Kodu pole ideaalis enam ainult hoone, korter. Vaid ka elustiil selle ümber, emotsioon. Iseloomukas, võimalusterohkes ja pere hetkeolemusega või mälestusega sobivas piirkonnas.
Head augustikuud!
Kommentaarid (0)