BLOGI | Virtuaalsed jalutuskäigud parkides

Nüüd, kui suurem rohimine ja istutamine tehtud ning õhtuti sääskede eest tuppa pagen, avastan end pikkadel valgetel õhtutel virtuaalselt erinevates aedades jalutamas, inimeste ambitsioone ja fantaasiat ahmimas. Ju siis oli selle rõhuva kevade järel tekkinud isu tunnistada inimlikke pingutusi ja imetleda neid, kes kõigest hoolimata, olgu olud või elud kui tahes keerukad, loovad. Sest teisiti ei saa.

Naised, emad, inglid, jumalannad
Esimene peatus on Norra. Ekebergparken Oslo lähistel. Juba 1889. aastal ostis kohalik omavalitsus maaala, et kujundada see tehasetööliste tervise parandamise tarvis avalikuks pargiks, kõigile kättesaadavaks rohekümbluse paigaks. Teise maailmasõja ajal oli kogu “tammemägi” mineeritud. Maailma tippkunstnike loomingut esitlevaks skulptuuripargiks sai ta alles 2013. aastal.
Siin võib näha näiteks Damien Hirsti “Ingli anatoomiat”, kaunist valget marmorkuju, aga erinevalt renessansiaja meistritest huvitab Hirsti, mis on müüdi taga peidus, mis on pinna all, ja ta koorib inglilt naha ja näitab, et seal on lihased, luud ja kõõlused nagu inimesel. Inglid on küll välja mõeldud, aga inimese välja mõeldud, sestap inimese moodi. Eeskujuks on ta võtnud sada aastat tagasi valminud Alfred Boucheri kuju “L’hirondelle” (Pääsuke).
Teise briti kunstniku Sean Henry teos “Naine jalutab” on suisa antiigist mõjutatud, sest autor on otsustanud oma realistliku pronksivalu üle värvida, nii et jalutav naine mõjub ehmatavalt elusana. Antiigi skulptuur oli tõepoolest värviline, seda on raske uskuda, sest meie ajani on säilinud ju kulunud originaalide põhjal tehtud koopiate koopiad. Ameeriklase Matt Johnsoni “Õhus hõljuv naine” on tänases päevas kuidagi väga aktuaalne töö. Näha on vaid lamava naise siluett, ta on üleni läbipaistmatu kangaga kaetud.

Kas mustkunstietendus või hoopis surnukamber? Kes seda teab.
Aga rändame nüüd edasi, viikingite juurest euroopaliku kultuuri hälli Itaaliasse. 1550. aastal rajas üks rikas kardinal purskkaevude aia Rooma lähedale Tivolisse. Villa d’Este’st saab piltide abil päris hea ettekujutuse, kuigi lakkamatu veevulin, päikesest kuumaks köetud kivid ja ajaloo lõhn selles sõnajalgadesse kasvanud aias tuleb siiski endal juurde mõelda. Üks skulptuur on õige eriskummaline – viljakusjumalanna Diana, kelle enam kui tosinast rinnast purskab igasse ilmakaarde vett. Õigupoolest leiti just minu sündimise aastal akadeemilistes ringkondades üksmeel, et need polegi rinnad, vaid hoopis viljakusjumalannale toodud ohvrid, härja munandid, mis tal kaelas ripuvad. Renessansiajal seda ei teatud. Imede aed, tõepoolest!

Hiidnaine kaevanduse asemel
Aasta pärast mu sündi hakkas pöörast ja esoteerilist skulptuuriaeda rajama prantslanna Niki de Saint Phalle, kelle tuntuimad tööd on ilmselt üle ilma erinevates avalikes paikades asuvad korpulentsed Nanad – vormikad ja värvikad hiidnaised, hoogsates ja tantsulistes poosides. Taro kaartidest ja Antoni Gaudi Barcelonas asuvast sürreaalsest Güelli pargist inspireeritud eraaed avati külastajatele 1998. aastal. Youtube’ist leiab ka videoid rahulike hallide oliivipuude vahel kõrguvast aiast, kus mosaiikidega kaetud kreatuurid üksteist krutskite ja kirevusega üle trumpavad.
Veel vägevamate vormidega hiilgab Põhja-Inglismaal üks kaunitar, Charles Jencksi projekteeritud, ilmselt maailma suurim naisekujuline maastikuskulptuur “Northumberlandia“. Ühe vana kaevanduse alade taaselustamiseks laskis Jencks kunstipäraselt kokku kuhjata miljoneid tonne pinnast, millest kujundati ärateenitud puhkust nautiv maaema, kelle keha­kumeruste kõrgematel kohtadel on vaateplatvormid. Droonipiltidel paistab see tõepoolest uhke, kohapeal mööda maad kõndides ilmselt tajuks lihtsalt kõrguste vaheldumist, nõlvu ja orge, ning söödaks tehisjärvekeste kaldal sääski.