VIDEO | Igapäevased tulesüütamisvahendid, mis võivad päästa su matka

Ilmselt pole olemas ühtegi inimest, kes ei tea, mis on tikud või tulemasin. Plasmasüütajaga on küll natukene keerulisemad lood, kuid ilmselt ka see muutub ajas. Sellest hoolimata ei tee paha nendega lähemalt tutvust teha ja seda just matkamise seisukohalt vaadates.

Tikud

Kuigi tikkude ajalugu ulatub otsapidi Vana-Hiinasse, siis praegustele tikkudele sarnanevad tulesüütamisvahendid tulid laiemalt kasutusele 19. sajandi keskpaigas. Esialgu süütematerjalina kasutusel olnud valge fosfori tõttu mürgistena ning isesüttivatena, kuid hiljem punase fosfori avastamise ning välise hõõrdepinnaga tikutoosi leiutamise tulemusena juba ohutuna (sihtotstarbelisel kasutamisel loomulikult).

Tänapäevane tavaline puidust tuletikk on umbes 45 millimeetrit pikk ja paar millimeetrit paks ning selle otsas on hõõrdumisel kergestisüttiv, põlev aine. Esineb ka hulgaliselt eritüübilisi tikke, kuid kuna selle artikli eesmärgiks pole tikkude hingeellu süüvida, siis nendel me pikemalt ei peatu.

Tavalise matkaja vaatevinklist on tikud head tulesüütamisvahendid, sest neid on lihtne käsitseda, need on kerged ning nendega saab süüdata erinevaid asju alates gaasipõletist ning lõpetades lõkkega. Tikkude kõige suuremaks miinuseks on nende töökindlus niisketes oludes, mistõttu on pikemale matkale minnes hea võtta kaasa mitu toosi ning pakendada need eraldi veekindlasse keskkonda.

Tulemasin

Tulemasin, nagu nimestki võib järeldada, on tule süütamiseks tehtud masin, mille juured ulatuvad ränilukkudega tulirelvade ajastusse. Möödunud sajandi alguses kasutusele võetud võrdlemisi odav raua ja tseeriumi sulam – ferrotseerium – tõi kaasa meile tuntud välgumihklite võidukäigu.

Kui enne teist maailmasõda kasutati tulemasinates kütusena toorbensiini, siis pärast osutus populaarsemaks gaas. Oma osa oli selles mängida ka BICi ühekordsetel välgumihklitel, mis sobisid moodsa ühiskonna kiire elutempoga. Mainimisväärse erandina võib siinkohal välja tuua 1933. aastal turule tulnud Zippo, mis on truuks jäänud vedelkütusele ja korduskasutatavusele.

Tänapäeva tulemasin koosneb tavaliselt plastik- või metallanumast, mis on täidetud põleva vedeliku või rõhu all oleva gaasiga. Enam levinud välgumihklites tekitatakse säde kas tulekivi või elektri abil, kuid on ka seadmeid, milles kasutatakse leegi läitmiseks hõõrdumist. Selliseks on näiteks veekindel tulemasin.

Olgu tulemasina kütus milline tahes, kauem looduses viibides võiks neid mitu tükki varuks olla. Mehaanilise süütamisviisiga välgumihklid on töökindlamad, elektrilisi seevastu saab kasutada ka võrdlemisi märgades oludes.

Plasmasüütaja

Märksa tänapäevasem leiutis on plasmasüütaja, mis oma põhiolemuselt toimib nagu iga välgumihkel, kuid ilma kahjulike gaaside või kemikaalideta. Säde tekitab kaarleegi, mida hoitakse üleval juba väiksema pingega. Toiteallikaks on elekter, mis on heaks ja ka rohelisemaks alternatiiviks traditsioonilistel kütustel töötavatele süütajatele.

Sellise süütaja suurimaks plussiks on korduskasutatavus, sest seda laetakse USB-kaabli abil otse vooluvõrgust. Suurimaks miinuseks aga külmakindlus, sest talvisel ajal saavad elektrooniliste seadmete akud madalate temperatuuride tõttu kiiremini tühjaks. Nii juhtub ka plasmasüütajaga, mistõttu on oluline enne matkale minemist veenduda, et süütaja oleks kindlasti laetud. Veel targem on aga igaks juhuks kaasa pakkida ka mõni alternatiiv.

Üldiselt on mõistlik pikema looduses viibimise korral erinevaid tulesüütamisvahendeid kombineerida ning dubleerida. Kindlasti ei tasu ära unustada ka tulepulka, mis töötab igal ajal ja iga ilmaga, kui sa ainult tead, mida sa teed.

Vaata ka videot: