FOTOLUGU | Kaunis koduaed, kus põlvest põlve on kasvatatud daaliaid

Vanad sordid on enamjaolt lihtõielised ja siia talukohta on nad jõudnud perenaise emaliini pidi. „Daaliaid kasvatas juba minu vanaema Võrumaal, aga kui mu ema lapsepõlvekodust ära kolis, jäi suurem osa vanadest sortidest sinna,“ jutustab Inge.

Siiski õnnestus üht-teist ka kaasa võtta ning tänaseks katavad daaliad koos oma uuemate liigikaaslastega juba arvestatava osa kunagisest kartulimaast. Vanu sorte on kümmekond. „See kollane, see tumelilla ja see kõige tavalisem punane on tõesti need sordid, mida meie peres on kasvatatud vähemalt viiskümmend aastat, aga mis on ilmselt veelgi vanemad,“ osutab perenaine lillede suunas.

Omal ajal polnud lillesortide valik nii rikkalik kui tänapäeval ja taimejuurikad liikusid käest kätte. „Kõiki vanu sorte pole kahjuks enam alles, paljud on hävinud,“ räägib Inge ning loodab need tulevikus siiski veel üles leida. „Tore oleks kohtuda teiste samasuguste daaliakasvatajatega, kellega taimi vahetada.“ Inge ema sordidki on kõik omal ajal vahetamise teel saadud.

Kuigi vanad sordid pole ehk nii uhkete õitega kui uuemad aretised, näitab Inge kogemus, et vanad sordid on vastupidavamad. „Igal aastal ostan mõned uued juurde, aga paljud neist kipuvad välja minema või siis pole nende õieilu järgmisel aastal enam esimese aastaga võrreldav. Kui aga taim kasvab aias juba kümme aastat, siis on ta elujõuline ja jääb ka edasi püsima,“ teab ta omast käest.

Külmadeni õitsevad peenrad

Kuigi daaliad pole iseenesest väga nõudlikud taimed, vajas muld siiski parandamist, sest Ainsarite koduaed asub oja lähedal ning pinnas on liiga niiske. Õnneks on pereisa Lembitul puidutööstus ning saepuru omast käest võtta. Sel moel saadud viljakas, kuid õhuline muld daaliatele sobib ja nii õitsebki kümnetes meetrites mõõdetav daaliapeenar ennast­unustavalt külmadeni. „Ega ma neid eriti ei väeta,“ tunnistab Inge. Ka kastmisega pole erilist vaeva, sest tihedalt kokku kasvades püsib savikas muld piisavalt niiske. Liivasel maal ja pika põua ajal tuleb taimi siiski joota.

Kui uurida, kuidas kõigi nende kümnete sortide nimed perenaisel meeles püsivad, kuuleb vastuseks, et selleks on sisse seatud spetsiaalne kaustik. Daaliate varte juures on numbrid, mille järgi sordinime ja istutamise aasta sealt targast raamatust leiab. Kümnete aastate jooksul käest kätte liikunud vanaaegsete sortide nimed on ilmselt juba ammu unustuse hõlmas. Nende värvikoodi avaldab varre ümber seotud pael: valgetel on valge, punastel daaliatel punane lipsuke.

Abikaasa kõrvalt on daaliate kasvatamise saladused omandanud ka pereisa Lembit, kelle kandev roll avaldub eriti kevadeti ja sügiseti. Maa ettevalmistamine on tema töö, samuti aitab ta lihakaid juurmugulaid puitalustel talvekorterisse kolida. „Daalia on nagu kartul – kui sügisel külm üle käib, siis ongi kõik,“ leiab ta ning sõnab, et kõige keerulisem daaliate kasvatamisel ongi juurika ületalve pidamine. „See peab olema maapealne kuiv kelder. Väga külm ei tohi olla ja väga soe ka mitte. Üle 10 kraadi on juba palju, siis hakkavad juurikad liiga ära kuivama.“

Mugulaid pole vaja nunnutada

Kuigi paljud kasvatajad pesevad ja isegi vahatavad daaliate juurmugulaid, siis Inge ja Lembit pole oma hoolealuseid ülemäära poputanud. „Võib-olla sellepärast lähevadki paljud uued sordid välja, et nad tuleb täiesti mullast ära puhastada ja kui mõni juurikas veel katki läheb, ka vahatada. Aga meie oma daaliaid niiviisi ei nunnuta,“ mõtiskleb Inge.

Üldiselt peavad daaliad hästi vastu ning sügiseks saab ühest juurejupist juba mitu. Lisaks juurmugulatega paljundamisele on perenaine proovinud daaliaid paljundada ka seemnetega. Ta näitab endise kasvuhoone kohale rajatud paljunduspeenart, kus kasvavad vanade lihtõieliste daaliate seemnetest tulnud noortaimed, kelle õievärv pole veel teada. Tänapäevaste uhkete sortide seemned aga paraku ei idane, neid tuleb ikka vanaviisi vegetatiivselt paljundada.