Aed

Kaunis õitseja: daaliate värviküllane maailm 

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 13. september 2020 07:15
Foto: Priit Grepp
Aeddaaliaid (Dahlia sp) on Eestimaal kasvatatud juba 19. sajandi lõpul. Nime on nad saanud 18. sajandil Rootsi taimetundja Andreas Dahli järgi. Meie vanaemad nimetasid neid lilli jorjeniteks, aga Saksa botaaniku Johann Georgini auks kutsutakse neid ka ka georgiinideks.

Daaliad on pärit Mehhiko kandist, Kesk-ja Lõuna-Ameerikast, kus teatakse kasvavat mitukümmend liiki daaliaid. Iluaianduses kasutatavaid sorte on tänapäeval u 60 000, nende kõrgus varieerub sõltuvalt sordist 30–200 sentimeetrini.
Eesti tingimustes on tegemist külmaõrnade püsikutega, kes õitsevad augustist kuni külmadeni. Õieilu pikendamiseks tuleks neile valida hea soe kasvukoht, siis võib loota, et nad päris esimese öökülmaga ei hääbu. Püsikuteks saab neid pidada seetõttu, et eluks vajalikke varuaineid säilitavad nad lihakates juurmugulates, mida toatingimustes ületalve hoitakse. Esimesed hallaööd muudavad taimed mustjaspruuniks ning siis tuleks nad hargiga ettevaatlikult üles kaevata ja viia nädalaks-paariks kusagile plusstemperatuuriga ja hästiõhustatud ruumi tahenema. Mõned kasvatajad jätavad selleks ajaks mulla juurmugulatele ümber, teised puhastavad need kohe, pesevad või vahatavad enne lõplikku talvekorterisse viimist. Varte mahalõikamisel võiks jätta taimele lühikesed tüükad, siis on mugav neile sordinime, taime kõrguse ja õievärvusega silt külge panna. Osa kasvatajaid keerab sordinimega lipiku otse ümber juurmugula. Selline markeerimine hoiab kevadel ära hulga segadust, samuti ei õitse läbisegi istutatud sortidest madalamad ja teiste varju jäänud taimed nii rikkalikult, kui nad päikese käes teeksid.

Lõhisõieline kaktusdaalia ’Pineland’s Pam’ (1999)Foto: Priit Grepp

Samal teemal

Mugulate hoiustamine

Hoiuruumi temperatuur on samuti oluline – liiga soojas ja kuivas tõmbuvad juurmugulad krimpsu, liiga külmas ja niiskes aga lähevad hallitama või mädanema. Seepärast on hea talveperioodil neile aeg-ajalt pilk peale heita ja asja uurida. Eriti mõistlik on see sortide puhul, mis on vanad, haruldased või teile eriti meeldivad. Algajatel tasuks neid kergelt muljuda, siis saab selgeks, kui mõni koht on seest tühi või mädane.
Kevadeks ilmuvad hea tervise juures olevatele juurmugulatele väikesed kasvupungad, mis annavad märku kasvusoovist. Siis on õige aeg nad üle vaadata, jagada ja kui nad on end väga krimpsu tõmmanud, siis ka nõrgas kaaliumpermanganaadi ehk lillatera lahuses leotada. Kevade arenedes võib taimekesi tasakesi ka välisõhuga harjutama hakata. Püsivale kasvukohale ei maksa nende istutamisega siiski kiirustada, sest hilised öökülmad, mida näiteks tänavu esines juuniski, võivad taime kahjustada. Õnneks mitte pöördumatult, kuid õitsemist tuleb sel juhul oodata kauem.

Dekoratiivdaalia ’Duet’ (1955)Foto: Priit Grepp

Kasvunõuded
Mulla suhtes ei ole daaliad eriti nõudlikud, kuid lahjas mullas on kasv nõrgem ja õitsemine vähesem. Seepärast tuleks vaese mullaga kasvukohta väetamisega turgutada, kõige õigem oleks kohe istutamisel istutusauku komposti või kõdusõnnikut lisada. Liigniisket ja ülirammusat mulda daalia samuti ei taha. Jälgida tuleks, et muld ei kuivaks läbi ja oleks hästi kobe. Daaliaid kimbutab aeg-ajalt valgemädanik, mistõttu varre alaosa muutub pehmeks ja mädaseks. Selle ärahoidmiseks on mõistlik kasta mullapinda, mitte taimi, samuti vältida mulla hapestumist. Parema õitsemise ja varre tugevdamise eesmärgil on daaliaid mõistlik väetada suurema fosfori- ja kaaliumisisaldusega väetisega. Lämmastikuga liialdada ei tasu, siis muutuvad taime varred nõrgaks ega seisa enam ise püsti.

Hea lõikelill

Daaliad püsivad hästi lõikelillena, kuid vaasi tuleks lõigata vaid täiesti avanenud õied, vette võiks lisada ka lõikelillede säilituspulbrit. Daaliad meeldivad liblikatele ja mesilastele, end paraku on nende mahlakatest lehtedest huvitatud ka teod ja nälkjad.

Suvedaaliad

Kes on kes?
Daaliate rühmitamine on keeruline, neid jaotatakse mitme süstemaatika alusel – Euroopas lihtsama, Ameerikas detailsema kirjelduse järgi. Õisiku suuruse alusel jagatakse neid omakorda viide rühma, alates 10 kuni 25 cm ja suurema õisikuni. Detsimeetrist väiksemad jagatakse veel nelja kategooriasse. Ameeriklased eristavad daaliatel 15 värvi või värvikombinatsiooni.
Lihtõielistel daaliatel on keelõisi vaid üks ring ümber keskosa.
Anemoonõielistel daaliatel on keskossa koondunud torujad putkõied, mis küljelt vaadates meenutavad padjakest või kuplit. Keelõisi on nende ümber enamasti üks ring, ent võib olla ka rohkem.
Pojengiõielistel daaliatel on ümber keskosa kaks või enam ringi lamedaid keelõisi.
Dekoratiivdaalitel pole keskosa üldse näha. Keelõied on enamasti terava tipuga.
Keradaaliate õisikud on kerakujulised ja üleni täidetud. Keelõite otsad on ümarad.
Pompoondaaliad on väikeste õisikutega, kompaktsed ja väga korrapärased.
Kaktusdaaliatel on täidisõisikud, keelõied enamasti pikad kitsad ja kokku rullunud, võivad olla kooldunud või sirged.
Poolkaktusdaaliad on ehituselt kaktusdaaliate ja dekoratiivdaaliate vahepealsed. Keelõied on alusel sirged ja laiad või kooldunud.
Vesiroosdaaliate õisikud on väga korrapärased ja küljelt vaadates lamedad. Keelõied meenutavad kujult lusikat.
Hirvesarve daaliate õisiku keelõite tipud on jagunenud kaheks või enamaks haruks.
Orhideeõielistel daaliatel on lihtõielistega sarnane õisik, kuid nende keelõied on rullunud sissepoole. Ameerikas nimetatakse neid tähtdaaliateks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee