Täiskasvanuna õppima: kuidas teha esimene ehk kõige raskem samm?

„Üks suuremaid väljakutseid elus on toimetulek teadmatuse ja ebamäärasusega – kui me lihtsalt ei tea, mis hakkab edasi juhtuma,“ ütleb töötukassa karjäärinõustaja Anna-Liisa Tiisma. „Samas tahame end tulevikuks võimalikult hästi ette valmistada, ajaga kaasas käia. Selleks kogume uusi nippe, nõkse ja teadmisi, mille abil olla järgnevate sündmuste kätte jõudes kiirem, osavam, tõhusam. Ka kõik see on õppimine.“

Ära heitu alguse raskustest 

Kui aga sellest siiski ei piisa, oleks vaja minna kursustele või koguni uuesti kutse- või kõrgkooli. Inimene lükkab pahatihti seda otsust aina edasi. Miks on esimest sammu nii raske astuda?

„Tihti saavad otsustavaks varasemad koolist saadud kogemused,“ tõdeb Tiisma. „Kui need on olnud valdavalt positiivsed, haaratakse võimalusest taas koolipinki istuda rõõmuga kinni. On aga ka neid, keda hoiab tagasi kartus saada taas halbade hinnangute osaliseks või kõhklus: kas ma saan ikka hakkama.“

Karjäärinõustaja märgib, et algus ei pruugigi olla kerge, sellega tasub arvestada, et esimestest probleemidest mitte heituda. „Harjumus on väga oluline – ja kui täiskasvanud inimesel pole õppimisharjumust, siis võibki tal alguses olla raske teemas püsida ja keskenduda. Just samamoodi annavad vahepeal jõude olnud lihased pika aja järel sportima minnes pärast pingutust valusasti tunda,“ selgitab Tiisma. Ta rõhutab, et see pingutus tasub end alati ära. „Kui inimene midagi juurde õpib, kogeb ta avastamist, äratundmisrõõmu ja saavutuse tunnet, ta paigutab uued teadmised oma senisesse maailmapilti ja nii saab ta klaarima arusaama, mida ta teab ja mida veel ei tea. See omakorda tähendab, et õppimine avardab vaadet, kuhu saab liikuda ja kasvada.“

Millest oled unistanud?

Karjäärinõustajate sõnul ütlevad väga paljud inimesed nõustamisel, et soovivad tööd vahetada, sest tunnevad, et ei arene enam, seisavad justkui paigal. Õppimine ongi väga hea viis oma võimalusi avardada – pilt läheb selgemaks, tekivad uued ideed ja plaanid.

„Koolitustel käimine või tasemeõppes osalemine annab võimaluse hoida ja suurendada kaaslaste hulka. Kohtutakse sama töö ja sarnaste huvidega inimestega, saab arutada, vaielda ja oma arvamust teistega jagada,“ kirjeldab Tiisma. „Ühelt poolt on need kontaktid hindamatu infoallikas nii selles hetkes kui ka edaspidi. Teisalt tekib soe tunne: ma pole oma tegemistes üksi, vaid olen seotud, ma kuulun teiste sekka. See on nagu õppiminegi inimesele väga omane ja vajalik tunne.“

Kaalu läbi kõik variandid

Kuidas julgustada aga neid, kes küll tajuvad, et oleks vaja ennast täiendada, kuid ei riski end põhjalikumate õpingutega siduda, tuues põhjuseks ajapuuduse?

„Vaieldamatult on õppimine aja-, energia- ja ressursimahukas, seetõttu ei tohigi asja kergekäeliselt ette võtta, eriti kui jutt käib pikemast ajast,“ nendib Anna-Liisa Tiisma. Karjäärinõustaja usub, et tiheda töögraafiku ja eraelu kohustuste vahel on inimesel teinekord tõepoolest raske leida mahti veel õppima minna.

„Õnneks mõistavad ka tööandjad üha enam vajadust anda oma töötajatele aega enesetäienduseks ja arenemiseks,“ ütleb ta. „Mulle tundub aga, et vahel lüüakse liiga kiiresti käega, öeldakse, et niikuinii ei saa. Ometi võiks siiski kõik variandid enne lõpliku otsuse langetamist läbi uurida ja kaaluda. Tuleta endale meelde, millest olete unistanud ja mida oma ellu soovinud. Mis sellest lahutab? Kas seda saab õppida? Kui need küsimused on läbi mõeldud, siis on ka õppimamineku või loobumise plaan palju selgemaks saanud. Ja kui on vaja kellegagi nõu pidada, siis saab abi karjäärinõustajalt. Õppimine on kättevõtmise asi!

Miks minna õppima?

„Et end lõbustada. Et kasvada. Et mitte põruda. Et särada. Et mitte mitu korda samasse auku kukkuda. Et olla iseseisev. Et olla asjatundlik. Et käia ajaga kaasas. Et mitte jääda teistest maha. Et mitte olla aeglane. Et olla kiirem. Et olla täpsem. Et olla liikumises. Et oleks huvitav. Et olla huvitav. Et olla elus,“ ütleb karjäärinõustaja Anna-Liisa Tiisma.