HOIA AIA TERVIST! Väärt nõuanded, kuidas valida aeda terve ja ilus taim

Tervis on kõige tähtsam, kuid paraku kasvab nii viiruste kui ka taimehaiguste- ja -kahjurite levik. Rahvas reisib, kaubad liiguvad ja taimi tuuakse paljudest riikidest.  

Selleks, et Eestisse ja oma aedagi jõuaksid ainult terved taimed, ei ole ükski ettevaatusabinõu liiast. Mitte ainuski puukooli- ega taimeaiapidaja ei soovi haigusi ega kahjureid levitada! Taimi kontrollitaksegi sageli, ent mõnikord võivad sobimatud asjaolud lihtsalt kokku langeda. 

Puukooli või taimeaeda minnes on annab tooni esimene mulje. Kui müügiplats on korras, võib eeldada, et ka taimede eest on hästi hoolt kantud. 

Kuid alati tasub olla ettevaatlik. Veenduge, et istikud, mille olete välja valinud, on ilma silmanähtavate kahjustusteta. Eriti hoolega tasub uurida roose, kes on altid nii lehetäidele kui ka lehehaigustele.

Justkui põletada saanud 

Mõni aasta tagasi pääses ühes suures puukoolis levima roosõieliste puude ja põõsaste haigus, mida põhjustab bakter Erwinia amylovora. Viljapuu-bakterpõletik on nii ohtlik, et nakatunud taimed tuleb viivitamatult hävitada, seetõttu ostis puukool tagasi ka juba müüdud istikud. Haigust leiti veel mõnes taimekasvatuskohas ja sealgi tuli puud hävitada. Kahju oli suur, kuid haiguse levikule saadi õnneks piir pandud.

Praegu Eestis teadaolevalt viljapuu-bakterpõletikku ei ole, ent sümptomeid tasub teada ja  silmad lahti hoida. Viljapuu-bakterpõletiku korral noored võrsed ja lehed pruunistuvad ning kõverduvad tipust 180 kraadi tagasi – nähtust nimetatakse karjusekepi sümptomiks. Taim on justkui põletada saanud – pungad, õied, lehed ja viljad muutuvad hallikasroheliseks ja edasi pruuniks, kuid ei varise. Juba tugevama nakatumise korral on lehtedel näha valkja bakterilima niidikesi ja tilkasid. Taime koor pehmeneb, sellele tekivad haavandid. 

Ohtliku bakterhaiguse peremeestaimedeks võivad olla õuna-, pirni-, viirpuud, pihlakad, tuhkpuud, ebaküdoonia, toompihlakas ja astelpihlakas, villpööris, küdoonia ja tuliastel. Haigus levib tuule ja vihma, aga ka lindude, putukate ja inimestega – seda võivad levitada nii nakatunud viljad kui ka veovahendid. 

Teomunad kui väetisegraanulid

Taimehaigusi ja kahjureid ongi lihtsam ohjeldada avastamisjärgus, hiljem on võitlus märksa kulukam ja aeganõudvam. Hispaania ehk Lusitaania teetigu (Arion vulgaris) on elav näide, kuidas üks kahjur võib kanda kinnitada. Kirjutasin Lusitaania teeteost pikemalt Tiiu jaanuarinumbris, kuid vahepealsetel kuudel on võõrliik erakordselt jõudsalt levinud ja pole liialdus temast veel kord juttu teha. 

Hispaania teeteo liikumiskiirus on 5–9 meetrit tunnis. Toidutaimed, kellest hiidnälkjas üle on roomanud, on kaetud kibeda limakihiga ning söögiks ei kõlba enam nad ise ega nende viljad. Kui teol toitu jätkub, on ta üpris paikne, kuid tahtmist mööda suudab hõivata ka uusi alasid. 

Teravdatud tähelepanu Hispaania teeteo suhtes tuleb üles näidata juba taimi ostes. Et ahtas istikupotis rammu jaguks, pannakse mulla sisse pikatoimelise väetise teri, kahjuks on Hispaania teeteo munad nendega väga sarnased. Leides 20–40 pärlist koosnevaid valkjaid munakogumikke, tuleb need juurepallist eraldada ja keevat vett peale valada, et need hävitada. 

Kuna Hispaania teetigu on hermafrodiitne ehk kahesooline liik, siis piisab paljunemiseks ühest isendist. Iga tigu muneb suvega 400–500 muna, millest nelja nädalaga koorub uus põlvkond, kes on kuue nädala möödudes suguküps ja valmis munema uue satsi. Ühe hiidnälkja järelkasv võib olla üüratu. 

Istikuid ostes heitke pilk ka lehtede vahele ja alla, et avastada võimalikke nälkjapoegi. Vähe tõenäoline, et puukooli või aiandisse mõni meie kodumaine suur nälkjas ära eksinud on, aga et vahet teha omal ja võõral, on hea teada, kuidas keegi välja näeb.

Kardetav võõrliik on 7–15 sentimeetri pikkune ilma kojata nälkjas. Värvus varieerub oranžist beeži, kollase, punaka või pruunini. Keha katab kollakasoranž lima, mida on väga raske nii kätelt kui ka taimedelt-viljadelt maha pesta. Pea on tumedam kui keha. 

Meie oma kahjutud seateod

Meie omamaine must-seatigu ja suur-seatigu on aiataimedele kahjutud ja neid hävitada ei või.

Must-seatigu (Limax cinereoniger) on täiskasvanuna väljasirutatult 15–20 sentimeetri pikkune halli, pruuni või musta tooni, mida kirjavad heledamad vöödid. Mantlikilp on mustjas. Lima on must-seateol värvusetu.

Täiskasvanud suur-seateo (Limax maximus) väljasirutatud keha pikkus on 10–20 sentimeetrit. Mantlikilp on kirju, helehalli kuni hallikaspruuni keha katavad tumedad triibud või laigud. Lima on samuti värvusetu.

Kui ikka kahtlete, uurige nälkja hingamisava asukohta. Hispaania teeteol on see mantlikilbi eesosas, meie kodumaisel must-seateol ja suur-seateol paikneb aga mantlikilbi tagaosas.

Veel tasub istikuid uurida sellest vaatenurgast, kas lehtedel ei elutse kahjureid. Võrsetippude õrnad noored lehed on lehetäide meelispaik. Lehtede alumised pooled võivad peita karilasi ja kedriklesti, kelle märkamiseks peab aga olema terav nägemine või taskust luup võtta.

Potitaime juured annavad vihjeid

Taimi soetades tuleks jälgida veel mõnda põhitõde. Kas taimepott on piisavalt niiske, see tähendab kastetud? Kas istiku juurepall pole potis kasvades liialt tihenenud? Viimast saab kontrollida, kui koputada istik ettevaatlikult potist välja. 

Enesestmõistetavalt peab ostja käituma vastutustundlikult ja hoolitsema selle eest, et mullapalli ära ei lõhu. Mingilgi juhul ei tohi jätta istikut müügiplatsile maha halvemas seisus kui ta oli enne.

Ideaalis on juurepalli välisküljel näha valkjaid juureotsi, mis pürgivad värske pinnase poole. See viitab, et taim on heas hoos ja maha istutades saab kohe edasi kasvada. On aga juurepalli välisküljel tihe ja viltjas ringiratast keerduv juurestikukiht, tasuks kaaluda taime ostmata jätmist. Sellised juured keerduvad muudkui ringiratast edasi ega oska leida teed ümbritsevasse pinnasesse. Juurekava on ilma vigastamata keeruline lahti harutada ja tekitab igal juhul juurdumisel raskusi. Maha istutades jääb taim kiratsema ja võib juhtuda, et ta mõne aasta pärast on hukkunud. 

Muidugi, kui on valida, kas lasta taimel suure tõenäosusega hääbuda või pakkuda talle oma aias võimalikult häid kasvutingimusi, siis kipub süda haledaks minema ja ta tõstetakse parimate kavatsustega letile. Enamikul juhtudel saab sellistest istikutest pärast mõningast põdemist lõpuks asja ja nad kasvavad tänulikult edasi.

Ennetage lõputut rohimist

Kriitilise pilguga tasub vaadata poti mullapinda. Mõnikord on seal koha sisse võtnud maksasamblik – võimalusel valige istik, kus seda tüütust pole. Soodsate olude korral seab maksasamblik end aias nii mugavalt sisse, et temast lahti saamine nõuab suurt pingutust ning pahatihti jääbki see võitluseks tuuleveskitega. 

Umbrohtunud taimepott viitab aga sellele, et istik on rohkem kui ühe hooaja samas potis olnud ja millegipärast pole temani jõudnud ka hoolitsev käsi. Kõrreliste juuri ei saa istiku mullapallist mitte kuidagi  täielikult kätte ning nii aeda smugeldatud orashein ja muud kõrrelised toovad kaasa lõputu rohimise. 

Paljasjuursete ihuhädad

Paljasjuurset istikut ostes tuleks veenduda, et taim on olnud kuni sissepakkimiseni niiskes kasvusubstraadis.

Paljad juured on eriti tundlikud tuulele ja päikesele. Piisab, kui istik jääb mõnest minutist kauemaks ilma meelevalda, kui juba võivad narmasjuured kuivada ega suuda maha istutades taime veega varustada. Mida vähem toimivaid narmasjuuri, seda keerulisem on taimel juurduda.

Taimehaigusi, isegi kõige levinumaid, pole igal aiapidajal sugugi lihtne määrata, sest nendega pole sageli kokkupuudetki. Kuid müügiplatsil istikut valides saab vaadata, et taime lehtedel poleks kollakaid ega pruunikaid laike, tahmast kirmet, valget hallituse moodi moodustist, võrgendeid, auklikuks näritud või krussis lehti ega võrsekahjustusi. 

Kui märkate kõrvalekallet, tasuks sellest teada anda müügiplatsil ringiliikuvale asjatundjale. Kui ta ei ole veel probleemi märganud, saab abinõud tarvitusele võtta. 

Enamasti on taimed siiski heas vormis ja ootavad pikisilmi oma päriskasvukohta jõudmist.