Rõivabränd TRIINU PUNGITS jälgib filosoofiat, et keha ja hing peavad eksisteerima harmoonias. Pikk mantel To Storms.Foto: Riina Varol
Inimesed
5. oktoober 2020, 06:26

BLOGI | Ilu lummus ja virtuoossuse võlu on inimesega aegade algusest kaasas käinud

Meie arusaamine ilust on keele-eelne, vanem, kui me võime sõnastada, mis on ilus ja mis pole mitte.

Ammu-ammu, kaks miljonit aastat tagasi, kõndis maakeral Homo erectus, kes mõistis meisterdada tilgakujulisi pihukirveid. Kuna paljudel neist kirvestest, mis leidudena muuseumidesse jõudnud, ei ole mitte ühtegi töö- või kulumisjälge, tekkis antropoloogidel õigustatud küsimus: kas nende algne otstarve oli ikka tööriistaks olemine või mõlkus kiviaja meistrite meeles midagi enamat? Järeldati siis, et pihukirved mängisid tähtsat rolli hoopis kosjasobitamise rituaalides – ehk et ammu enne, kui naisterahvale kalliskividega kosja minek popiks sai, pisteti meie esiemadele kiindumuse märgiks kivikirves pihku. See pidi tõestama, et kiviaja peigmees on parem ja tublim kui teised konkurendid – järelikult on ta võimeline peret toitma ja turvama, ta on osav, tal on kuldsed käed ja hea maitse.

Inimese püüdlus ideaali poole

Kerime ajajoonel tublisti edasi, aega, mil meisterlikkus ja virtuoossus said täiesti uue sisu. Antiik-Kreeka skulptorid lõid jumalate ja jumalannade, aga ka oma kaasaegsete ülikute, väepealike ja sportlaste kujutamisel täiesti uue ilukategooria – harmoonilise, vaataja silmale nauditava (kuid anatoomiliselt ebareaalse) tulemuseni jõuti tihti matemaatiliste valemite kaasabil, näiteks Pythagorase teoreemi kasutades! Ligi kahemeetrised pronksist või marmorist imelised skulptuurid olid küll inimesesarnased, aga väljendasid siiski rohkem inimese püüdlusi ideaali poole. Selline idealism teenis ühtlasi Kreeka aristokraatia jaoks olulist kalokagathose printsiipi: käitumismaneeri, mis ühendas endas „ilusa”, „virtuoosse” ja „hea”.

Pingevaba elegants

Renessanss tõi õukondlikku kasutusse mõiste sprezzatura, mis samuti tähistas esialgu rüütelliku käitumise koodeksit, aga laienes peagi kunstivaldkonda. Sprezzatura oli nimelt siis, kui kõik mõõgavõitlused, ratsutamised, tantsud, pillimängud ja luuletuste kirjutamised südamedaamidele viidi ellu kerguse ja elegantsiga, just nagu muuseas, ilma pingutuseta, hästi õpitud hoolimatusega.

Rõivabränd TRIINU PUNGITS jälgib filosoofiat, et keha ja hing peavad eksisteerima harmoonias. Pikk mantel To Storms. Foto: Riina Varol

Tänapäeval aitab see mõiste meil aru saada glamuurist – keegi ei taha ju teada, kui palju higi ja pisaraid glamuurse figuuri, disaini, arhitektuuri, elustiili jne nimel valatakse, pingutus ei sobi Instagrami profiiliga, muidu ei mõjuks “ilu” vaatajale igatsusi paitava lubadusena.

Soov ilust osa saada

Pikki sajandeid prooviti neid kaht ilu väljendusviisi – meisterlikkust ja hingepaitavat esteetikat – lahus hoida, et ikka tarbekunst ja käsitöö ühel pool ning õrn hingeliigutus ja kõrgkultuurne nauding teisel pool. Viimasel ajal ei ole see vahetegemine enam väga moes: osav väravalöök jalgpalliplatsil või võrratu klaverisoolo kontserdil on mõlemad virtuoossed esitused, lihtsalt erinevas valdkonnas ja erineva eesmärgiga. Ilus aed, ilus kodu, ilus interjöör – nendel piltidel heiastub vaataja jaoks igatsus ja ahvatlus, soov avastada ja edasi liikuda, ilusast osa saada.

Ananda Coomaraswamy, Tseiloni (praeguse Sri Lanka) juurtega Briti filosoof, kes tegi ära tohutu töö, et tõlkida ja vahendada ülirikast India kultuurilugu toona üsna ignorantsele Euroopale, kes veel eelmise sajandi alguses Kreeka mütoloogiast kaugemale ei suvatsenud näha, uskus, et ilus kunstiteos ühtaegu nii väljendab kui ka teenib oma eesmärki: “Katedraal ei ole iseenesest ilusam kui lennuk... Hümn pole parem kui matemaatiline võrrand. Hästi tehtud mõõk ei ole ilusam kui hästi tehtud skalpell, mis sest, et ühe eesmärk on tappa, teise eesmärk terveks ravida. Kunstitööd on ainult nii head või halvad, nii ilusad või koledad, kui hästi ja hingega nad on tehtud, kui hästi ja hingega nad väljendavad ja teenivad oma eesmärki.”

Mida monokroomsemaks muutub lehtede langemise järel aed ja loodus, seda enam tahaks ise ennast võõraste sulgedega ehtida. Mässida oma maised luud-kondid mererannas hulkudes Gea Rahel Prometi Muhu mandalaga mantlisse või kõndida kõrkjate vahel Triin Pungitsa vinges tormijopes  või tema powerfull beauty kleidis, mille mustritel taimemotiivide vahel poolenisti teokarpi pugenud naised. Tunda ennast ühtaegu kuldse ürgse jumalanna ja mullaga kontaktis esiemana. Igati ilusana.