Hendrik Relve raamat "Minu elu uhkemad loomad" kirjastuselt Varrak.Foto: Robin Roots
Kultuur
30. september 2020, 21:08

LUGEMISSOOVITUS | Lood kohtumistest maailma loomadega maiuspalaks looduse- ja rännusõpradele

Mööda maailma ohtralt ringi rännanud Hendrik Relve on lood oma kohtumistest kõikvõimalike loomadega koondanud ühtseks raamatuks ja tulemus on päris uhke nii kirjasõna nautlejaile kui pildikeelt hindajaile.

Üsna äsja ilmunud raamatusse „Minu elu uhkemad loomad“ on looduse- ja rännumees koondanud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Raamatus on need esitletud erinevate peatükkidena maailmajagude kaupa, seejuures, on tohutusuure ja erinäolise Ameerika osad eraldi peatükkidena välja toodud.

Relve on kirjeldab oma lugudes peamiselt kohtumisi suurekasvuliste imetajatega, olgu need siis elevandid, vaalad, pruunkaru või gorillad, kuid rännuteed on meest kokku viinud ka roomajatega ja olenditega muudest loomarühmadest.

Nagu on mees ise kirjeldanud, on raamatusse pääsemise aluseks olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte.

Kokku on raamatusse tee leidnud 37 looma. Iga looma kirjeldava peatüki juures on ära toodud tema suurus, leviala, toitumiseelistused ja ka mõni huvitav fakt. Väga hariv on, et leviala on välja toodud ka kaardiga – see aitab looma asukohta paremini silma ette saada. Kõigi nende faktide kõrval on justkui päevikuvormis kirjas autori meenutused nii paigast, kus kõnealust looma nähti, kui loomast endast. Muhe lugemine on isiklik, kordumatu ja ehe.

Igatahes on autor piltide ja sõnade abil püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Näiteks kasvõi see, et kuningpingviinide juurde sattudes tunnevad need loomad rohkem huvi autori fototehnika kui tema enda vastu. Või siis see kord, kui India elevant inimesi nähes ähvardavalt jalalt jalale tammuma hakkab ning juba valmistutaksegi tema eest tuhatnelja põgenemiseks. Või siis hoopis kord, kui autor otsustab Aafrikapimeduses end mitte jõkke pesema minna ning hommikuvalguses seal krokodille nähes tõdeb, et see oli vägagi tark mõte. Ehk siis tasub ükskõik millises maailma paigas meeles pidada, et inimene ei ole maailmavalitseja - ta on vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas ning looduses valitsevad omad reeglis.

Raamatu lisaväärtuseks on seal olevad uhked pildid, mis lausa kutsuvad end vaatama. Nii ongi sellest teosest rõõmu mitmeti – kui lugeda ei jaksa, võib õhtul mõttel niisama uidata lastes kauneid loodusvaateid imetleda.

Et mitte kõigil pole võimalik mööda maailma rännata, loodan väga, et see raamat saab silmaringi avardamise eesmärgil kohustuslikuks kirjanduseks ka koolides. Maiuspala looduse- ja rännusõpradele on see nagunii.