LUGEMISSOOVITUS | Igaühe kirjapandud lugu võib muuta kellegi elu

Varraku ajaviiteromaanisarjas ilmunud Clare Pooley „Tõeprojekt“ ongi raamat sellest, mis võib juhtuda, kui oma elu, oma mure, oma saladused kirja panna. Kuigi peategelasi on seal mitmeid, paljude teiste seas näiteks kunstnik, börsimaakler, kohvikupidaja, seljakotirändur ja suunamudija, on raamatu läbivaks peategelaseks roheline kaustik pealkirjaga „Tõeprojekt“.

„Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind? Kas sa üldse tead oma naabrite nimesid? Kas sa märkaksid, kui nad on hätta sattunud või kodust pikaks ajaks lahkunud? Kõik valetavad oma elu kohta. Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid? Ütleksid välja selle, mis määrab su olemuse, mis paneb paika kõik sind ümbritseva? Ja mitte internetis, vaid reaalselt ümbritsevatele inimestele?“ seisab kaustiku esimesel lehel ning juba see paneb inimesed mõtlema.

Raamatutegelastele satub see kaustik kogemata näppu ning pärast eelnevalt täiesti võõraste inimeste kirjapandu läbilugemist kasutavad seda ka ise pihtimise ning murest vabanemise paigana. Neil on pärast kirjutamist kergem, kuid mitmeid vastuseid oma küsimustele ning ainest oma elu ümberhindamiseks saavad ka järgmised lugejad. Nii juhtub, et justkui kogemata aidatakse üksteise maailma paremaks muuta ning uusi sõpru leida selle kaudu, mis ühendab. Sel korral on ühenduslüliks siis roheline kaustik.

See romaan tuletabki meelde lugude rääkimise vajalikkust, ükskõik, millised need siis poleks. Igaühe meie lugu võib muuta kellegi teise elu. Ja anda võimaluse ka meid veidi teise pilguga vaadata, kui seda muidu pealiskaudselt ehk tehtaks.

„Tõeprojekt“ on mõnus ja lahe lugemine, mis on tänu ülesehitusele – iga peatükk on erineva tegelase silme läbi – on hea lugeda peatükkide kaupa ka argipäeva õhtuti enne uinumist. Kuigi alati see ei pruugi õnnestuda, sest kärsitumaid sunnib põnevus lehekülgi kiiremini neelama.