BLOGI | Üksinduse aeg ehk Kas olema apokalüpsise veerel?

Pehmed talved lubavad meil üha enam magusaid mahlaseid vilju kandvate eksootidega katsetada, samas needsamad pehmed talved võimaldavad ka kõikvõimalikel taimekahjuritel ja -haigustekitajatel ellu jääda ja kevadel topeltjõuga rünnata.
Tüütu ja näljane lusitaania ehk hispaania teetigu saab just “tänu” kliima soojenemisele ja rahvusvahelisele taime- ja köögiviljakaubandusele, kulupõletamise keelustamisele ning looduslike vaenlaste kahanemisele nii hästi levida. “Vahvaid” uusi kahjureid on teisigi – põldoasaaki hävitab oateramardikas, astelpajuistandustes tegutseb astelpajukärbes. Elurikkus on igati tore asi, aga mitte minu tagahoovis, mõtleb ilmselt igaüks, kes pangede viisi neid puult langenud lehe karva nuhtlusi kokku peab korjama ja nende viisaka hukkamisega peab tegelema.

“Ega muud üle jää: kas välja surra või muutuva keskkonnaga kohaneda,” nendin endamisi, peas kumisemas maailma elurikkuse eestkõneleja, 90aastase Edward Osborne Wilsoni prognoos, et kui kõik läheb endistviisi edasi ja inimene kasutab planeedi varasid ainuüksi oma elujärje parandamiseks (tahame ju kõik sooja ja süüa), teerullina kõigist teistest eluslooduse vormidest üle sõites, siis põrutamegi täiskäigul kuuendasse väljasuremise ajastusse. Viies oli ammu-ammu, 66 miljonit aastat tagasi ja selle põhjuseks peetakse Maa ja asteroidi kokkupõrget, millest johtuvalt muutus kliima nii palju, et dinosaurustest sai ajalugu.

2020. aastal on üle maailma väljasuremisohus taime- ja loomaliike kokku loetud juba miljoni jagu! See on hoomamatu hulk! Inimkonnast endast on saanud geofüüsiline jõud, meil ei olegi vaja asteroidi abi, et liikuda imetajate ajastust nn üksinduse ajastusse, kus ellu on jäänud vaid inimene ja talle kasulikud toidutaimed ja koduloomad. Mitte midagi muud. Mitte midagi metsikut. Mitte ühtegi vaenlast. On vaid materiaalne ja eksistentsiaalne isolatsioon. Alanud kriis, nagu Wilson ütleb, on nagu kolme peaga lohe: üks on kliimakriis, teine massiline liikide väljasuremine ja kolmas ökosüsteemi kokkukukkumine.

Inimene kuulub biosfääri, mitte biosfäär ei kuulu inimesele, see on Wilsoni filosoofia tuum. Ja eaka professori elutöö ongi meid selles veenda, pragmaatilisemalt – veenda kõiki rahvaid üle maailma, et vähemalt pool iga riigi territooriumist peab säilima loodusliku kooslusena, jääma inimese otsesest elusfäärist puutumata. Iseasi, on see siis loodus või juba looduskaitseala? 
Kui üle piiri minna, siis täituvad ulmefilmidest tuttavad apokalüptilised stsenaariumid: elu Maal muutub elamiskõlbmatuks ning sõdu tuleb pidada hoopis puhta joogivee, mitte nafta pärast. Wilsonit peetakse meie sajandi Darwiniks. Tähtsaimaks meheks loodusteadustes. Evolutsiooniteooria isa Darwin uuris omal ajal liikide kohanemisvõimet. Looduslik valik on evolutsiooni alusprintsiip ehk et need, kes muutustega ei kohane, surevad välja, kes on aga kohanemisvõimelisemad, need jäävad ellu. Ellu ei jää alati kõige tugevamad, vaid ka kõige nutikamad. Kui keskkond aga väga kiiresti ja väga palju muutub, võib kunagine ellujäämiseelis osutuda üleöö hoopis puuduseks. Evolutsioon toimub küll kogu aeg ja pidevalt, kuid keskkonnakriisis ei pruugi evolutsiooni tavapärane tempo olla piisav.

Kevadine pealesunnitud isolatsioon oli nagu üksinduse ajastu peaproov, eks ole? Kas sellest kriisist välja tulles on evolutsiooniline eelis läinud ekstravertidelt introvertide kätte, kellel on parem ettevalmistus erakueluks, kes on harjunud suhtlemiseta ja seltskonnata toime tulema? Või oleme endale virtuaalse reaalsuse, sotsiaalvõrgustike jms näol loonud uue, tehnoloogilise ellujäämiseelise, olemegi juba küborgid, poolenisti robotinimesed? Aga kui pole elektrit, pole ka virtuaalset ruumi, kuhu pageda.
Kui me oleme kõik maailma puud ahju ajanud, kõik kivisöe ja põlevkivi ära põletanud, nafta on otsas, päikese varjutab paks toss ja tolm, taevast tilgub happevihma ja joogivett ei jagu, siis tuleb muidugi töösse võtta headel aegadel ülekilodesse talletatud energia. Inimkonna rasvumise probleemile on siis lahendus varnast võtta. Selleks saab energia tootmine kondiauruga, midagi vändates või tallates, et saaks ikkagi inimese moodi internetis istuda ja ennast üksinduse ajastul mitte nii üksikuna tunda! 
Nali naljaks, tuleviku taevas on tume, aga sellegipoolest ei jäta ma oma istikuid istutamata. Aga kas poleks looduse, see ­tähendab elurikkuse hoidmine pikas plaanis siiski kergem ja kontisäästvam lahendus?