Kodukirja peatoimetaja kolumn | Vahemaandumine valgete seinte ja hallide diivanite vahel
Ajal, mil sai vabalt reisida, kasutasin seda rõivanippi päris tihti. Kerge tepitud jope ja teksased olid eestlastel seljas nii juunis kui ka märtsis. Rahvusriietus! Olen seda jopeasja ka ise järele proovinud – tõesti mugav.
Kui linnulennult saaks vaadata sisse uutesse Eesti kodudesse, leiaks maandumiskoha sageli valgete seinte ja hallide diivanite järgi. Üsna tühjad ruumid, justkui vahemaandumisel. Järgmise kodu eel, kiiresti edasimüüdavalt või -üüritavalt turvaliselt sisustatud.
Kui oma lennuaega oodates lähemalt silmitseda rändajaid, selgub, et mõnel on huvitavad kõrvarõngad, sall või jalanõudelõige. Samamoodi leiab ka kodudest natüürmortlikke kooslusi riiuli või öökapi peal, mida pakub inspireerivate ideedena välja rohkelt ka Instagram. Praktilisuse juurde kerget isikupära.
„Ma tahaksin, et kõik pinnad oleksid tühjad,“ teatas klient tuttavale sisustuspoodnikule. „Igatsen juba tagasi sektsioonkappe, kuhu olid kuhjatud kristallvaasid, raamatusarjad, kuivanud roosikimbud ja Soomest saadud kohvipakid,“ naljatas too. „Tuled sisse ja saad kohe aru, mis on koduomaniku maailm.“
Ma olen seda tühjade pindade juttu pikka aega endas hoidnud. Austan iga koduomaniku sisetunnet, mis talle on sobiv. Lihtsalt kohtan oma töös tasapisi hiilivat suundumust kodu hotellilikult täitsa oma käekirjata silepindseks muuta. Tuleme sageli asjaderohketest suvilatest ja kodudest. Ja tühjad korras pinnad annavad nii omamoodi elu kontrollimise tunde, vaba mõtteruumi.
Aga ka moekas põhjamaine minimalism on tegelikult soe! Üks eriliselt valitud õis, vaagen, pleed, paar fotot või raamatut ning vihje hobile lisavad alati sügisesse pisut mõnusust. Detaili, mis lõhub üldpilti ja teeb maandumiskohast kodu.
Head novembrikuud!
Kommentaarid (0)