Valgevene hingedepäeval istuvad lauda ka lahkunud vanavanemad

Kui varasemal ajal on valgevenelaste hingedepäev kuupäevaliselt olnud seotud suurmärter Demetriose mälestuspäevaga ja seda tähistati esimesel laupäeval enne vastavat kuupäeva, siis tänapäeval mälestavad nemadki esinevanemaid 2. novembril. Selle päeva pühitsemine on ühteaegu oluline nii surnuaias kui koduseinte vahel.

Rätikutega kaetud ristid ja hauad

Dzjadõ ehk valgevenelaste hingedepäeva esimeseks tegevuseks on minek lahkunute hauale. Traditsioonide kohaselt kaunistatakse platsid: ristidele asetatakse suured tikitud rätikud, hauad korrastatakse ning kaetakse ristide, rohukamarate ja kividega, idapool ka valgete linadega.

Pärast surnuaia külastamist naastakse koju ja valmistatakse õhtusöök. Enne toidu maitsemist käib aga peremees kolm korda küünlaga ümber laua, avab aknad ja uksed ning kutsub esivanemaid nimepidi. Mõnes külas meelitatkse neid ka sõnadega:

„Pühad esivanemad, me kutsume teid!
Tulge meie juurde!
Siin laual on kõike, mida Jumal on andnud,
mille poolest see kodu on rikas.“

Esivanematele oma kauss ja klaas

Pärast seda jälgib kogu pere tähelepanelikult toimuvat – igasugust liikumist tänavalt maja poole (nt lehtede lendu, linde ja jooksvaid loomi) usutakse olevat märgiks, et esivanemad võtsid kutse vastu ja astusid ligi.

Õhtusöögiks koguneb kogu pere ühise mälestuslaua taha. Teinekord palutakse kampa ka külalisi: sugulasi, naabreid ja vahel ka vaeseid. Niisamuti usutakse, et dzjadõ ajal söövad nähtamatult laua taga ka surnud esivanemate hinged. Selleks puhuks kaetakse neile ka koht – pannakse „esivanema klaas ja kauss“, kuhu iga kohalviibija tõstab toitu ja valab jooke. Õhtusöögiks on valgevenelastel enamasti odrakruupidest valmistatud puder, mis peab laual aurama. Vaid nii arvatakse hinged söönuks saavat.

Küünal tuleb kustutada leivakoorikuga

Vähemtähtis ei ole õhtu jooksul esinevanemate hingi ka lõbustada. Neid kutsutakse nimepidi, meenutatakse ainult nende häid tegusid ja nõuandeid ning vahel pakutakse rõõmu ka lauldes ja tantsides. Pererahva seltsis istudes kuulevad nad ju kõike. Kui esivanemaid hästi kostitada ja nende meelt lahutada, tuleb hea viljasaak ja õnnelik aasta.

Pärast õhtusööki ütleb peremees:

„Pühad esivanemad sõid ja jõid.
Au teile!
Nüüd lennake taevasse!“

Õhtu lõpetuseks kustutatakse küünal aga leivakooriku või pannkoogiga. Kui siis suits üles tõuseb, läheb hästi. Kui see aga kaldus ära hajub, eriti ukse suunas, sureb keegi peres peagi.

Toit jäetakse aga (akna)lauale, kus esivanemad saavad veel maiustada hommikuni. Mis koiduks alles, see jagatakse kas vaestega või antakse puder kanadele, lehmadele või lammastele. Kuid mitte kunagi sigadele, kes pole säärase toidu jaoks piisavalt puhtad. Küll aga on hea, kui tükikese ülejääkidest saavad ka linnud, et see enesega taevastesse kõrgustesse esivanematele viia.