Foto: Pexels
Maailm
21. november 2020, 08:51

Tüütu kirp: hiigelmõõtmetes vereimeja piinas kunagi ka dinosauruseid

Aristoteles arvas, et vanade kreeklaste elamistes olevad kirbud sünnivad tolmust. Tegelikult on kirbud olemas olnud väga ammusest ajast piinates isegi dinosauruseid. Tol ajal olid nad tunduvalt suuremad, kui praegu – 1,5-2 cm pikad, ning olid varustatud spetsiaalse pika tugeva londiga, mis võis läbida paksu naha, et looma vereni pääseda. Õnneks võib neid monstrumeid nüüd näha vaid iidsetel kivimitel. Samas on kirbud väga sügavalt inimesi mõjutanud ja inspireerinud.

Ajapikku kaotasid kirbud nii kaalus, kui suuruses, kuid nende toiduharjumused jäid samaks. “Minu soontes voolab inimeste veri,” uhkustab kirp ühes H.K. Anderseni muinasjutus. See kirpude dieedi omapära kutsus esile uudse armulüürika žanri sünni 16. sajandil ja erilise suhtumise nendesse putukatesse. Tuntud inglise poeet John Donne kirjutas: “Siin, selles kirbus oleme koos, sina ja mina”. Loomulikult see luuletus oli pigem nali, nagu ka Mephistophelese laul J.W. v Göethe “Faustis”. Samas polnud nali kanda kaasas armsama kehalt püütud kirpu kristallist või kullast valmistatud pisianumas ja aeg-ajalt toita teda oma verega.

Kirp meelelahutuses

Kõikidest inimesi vaevavatest putukatest on kirp teeninud ohtralt tähelepanu ja kuulsust. Itaalia maalija Giuseppe Crespi pani oma maalile nimeks “Naine püüab kirpe”. Kuninganna Marie Antoinette’i eluajal nimetati kirbu auks moodsate kangaste värve näiteks “kirbu kõhu värv” või “kirbu puusa värv”. Väga populaarseks laadalõbustuseks oli ka kirbutsirkus. Tarneprobleeme uute tsirkuseloomade hankimisega tol ajal ei olnud. Tsirkuses pandi kirbud kuldkettikeste otsa, rakendite ette, nad “mängisid” orkestris, kujutasid võitlevaid rüütleid. Kirbutsirkused oli populaarsed kuni 19. sajandi teise pooleni. Nende peremeesteks ja samas ka toiduks olid “professorid” või “doktorid”, mehhanisme ning teisi vajalikke atribuute valmistasid kulla- ja kellassepad.

undefined Foto: Unsplash

Sülekoerast sai kirbupüünis

Kuni kaasaegse isikliku hügieeni kehtestamiseni olid kirbud pigem probleemiks, kui lõbu pakkujaks ja nendega võideldi, kuidas osati. Kõige lihtsam viis oli selleks nad kinni püüda ja surnuks pigistada. Kuningas Louis XIV’l oli eriteener, kes püüdis kuninga kirpe.

Aristokraadid võisid endale lubada siidist pesu, kus oli kirpudel end raskem peita. Rasvasegusse, mida aadlidaamid kasutasid soengute fikseerimiseks, lisati nelgiõli, mis peletas kirpe ning puuke. Tavarahvas kasutas selleks küüslauku. Rikkamatel daamidel oli kombeks kanda ka kirbupüüniseid, kirpude meelitamiseks kandsid nad kätel väikest koerakest, kelle kehatemperatuur on paar kraadi kõrgem kui inimesel, mis kirpe eksitas. 18. sajandi alguses valmistas saksa teadlane Franz Brükmann erilise silindrikujulise kirbupüünise, kust tänu keerulisele konstruktsioonile ei pääsenud kirp välja. Kirbu meelitamiseks paigaldati silindrisse väike meega või verega läbiimmutatud tükk riiet. Sarnased püünised olid väga populaarsed rikaste naiste seas, neid kanti kaela-, randme- või vööripatsitena. Neid valmistati väärismetallidest või elevandiluust.

Alasti neiu pidi kirbud peletama

Tavarahvas kasutas vereimejate peletamiseks koirohtu või okaspuude okkaid ning igasugu nõidusi ja posimist. Keskajal arvati, et kirbud on saatana loodud ning seetõttu kasutati ka vastavaid võitlusvahendeid: eeslipiima, rebase- või siiliverd jms. Kevadeti korraldati kirpude peletamise kombetalitus: suurel neljapäeval enne päikesetõusu pidi alasti neiu pühkima elamise puhtaks ning jätma prügi keset teed. Usuti, et siis kirbud kaovad.

Kirp on kiirem kui rakett

Kuni 20. sajandi alguseni ei teatud midagi sellest, et kirbud on seotud nakkushaiguste levikuga. Katkuepideemiad olid Euroopat korduvalt laastanud, kuid selle bakteri seos kirpude ja rottidega tuvastati teaduslikult alles 1907. aastal. Charles Rothschild avastas kõige ohtlikuma katkubakteri levitaja – lõunamaise rotikirbu. Rothschild oli tuntud finantsist, kuid oli ka väga hea entomoloog, kes pani kokku rikkaliku kirbukollektsiooni. Hiljem jätkas putukate uurimist tema tütar Miriam Luisa Rothschild, keda hakati kutsuma „kirpude kuningannaks“. Ta koostas isa kollektsiooni põhjal kuueköitelise materjali ning kirjeldas esimesena kirbu hüppemehhanismi. Neil on võime hüpata oma suurusest kümnekordselt ja mõnikord isegi sajakordselt kõrgemale. Kui inimene oleks selleks võimeline, suudaks me hüpata üle Kiek in de Köki ja isegi üle Oleviste kiriku! Kirpude fantastilise hüppevõime tagab valk nimega risiliin, mis kogub energiat ning vabastab selle hüppeks, saavutades isegi suurema kiirenduse kui kosmoseraketid startimisel.

Kirbuturu päritolu

Arvatakse, et väljend „kirbuturg“ on pärit keskaegsest Osmanite impeeriumist 15. sajandist. 19. sajandi lõpus tekkis „kirbuturg“ de Saint-Ouen’is Pariisis, kust see nimetus levis mööda maailma laiali, ning tänapäevani see on üks maailma suurimaid „kirbuturge“. Tallinna populaarsem „kirbuturg“ asub Balti jaama kandis.

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi näitus “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos” avatakse detsembri alguses ning on avatud kaks aastat. Näitusel kuuleb ja näeb erinevaid põnevaid linnaloomi, kes Tallinnas või inimeste fantaasiates elanud. Nende seas on ka erinevad prussakad, kirbud, lutikad ja täid. Külastajatel on võimalus ise kokku kimääre, leida pühakute ja loomade paare, kasutada luuvurri ja proovida kaela searange.