Foto: Unsplash.com
Urve Vilk 9. detsember 2020 06:36
Kuigi pimedal ajal võiks välisvalgustust kasutada märksa enam, kui meil seda tehakse, ei maksa jõulutuledega ka üle pingutada, sest palju eredalt vilkuvaid lampe tekitab pigem valgusreostust.

OÜ Kivisilla maastikuarhitekti Ülle Grišakovi sõnul võiks aluseks olla statsionaarne valgustus, mis paneb paika valgustuse põhijooned, aidates meeleolu luua kogu pimeda aja. “Olen seda meelt, et koduaias võiks olla läbi mõeldud ja paigaldatud püsiv valgustus, mitte nii, et ainult jõuluajaks pannakse midagi välja.” Valgustada tasub tema sõnul sissesõidu- ja käiguteid, aga miks mitte ka mõnd ilusat vana puud, mille annab alt või ülalt särama panna. 

“Aed nagu teatergi peaks olema kogu pimeda aja jooksul, mis meil kestab augustist märtsi-aprillini, rahulikus toonis valgustatud,” ütleb Grišakov. Eelkõige on jutt nn filleritest ja pollarites, massivalgusteid koduaeda väga ei panda. “Puude alt valgustamisega tuuakse välja puude kroonid, moonlight’i puhul paistab valgus ülevalt nagu kuuvalgus. Lisaks saab kasutada kohtvalgusteid, näiteks pista peenrasse liigutatavaid piikvalgusteid, et välja valgustada okaspuuvorme.” Kui aias statsionaarne valgustus puudub, siis on talv just õige aeg, et selleks sobivaid alasid kaardistada.

Okaspuu on kindla peale minek

“Kui raamvalgustus on olemas, saab edasi mõelda juba nn jõuluvalgustusele,“ jätkab Grišakov. “Mida võimsam on tavavalgustus, seda vähem peab jõuluvalgustust lisama.“ Nn tavalised jõulutuled, näiteks jääpurikaid imiteerivad valgusketid, kus lambid ebaühtlaselt ripuvad, või siis nn voolikvalgustid kas eri värvi või samas toonis valgusega, mis pannakse räästa külge, et katusejoon välja tuua, talle isiklikult väga ei meeldi. “Kõik, mis on väga värviline ja liikuv, võiks ära jääda,” soovitab ta tagasihoidlikumat joont.

Foto: Unsplash.com

“Aga kui aias kasvab kuusk või mõni muu puu, siis kindlasti on tore see lampidega välja valgustada,“ jätkab asjatundja. Valgustamiseks soovitab ta valida just mõne okaspuu, kuigi ka lehtpuid ja -põõsaid on võimalik kasutada. “Näiteks kui neil on ilusad marjad. Ka kõrrelised on talvel ilusad. Aga okaspuu on kindel valik, olgu selleks siis jugapuu või mõni elupuu vorm.” Ka siin tasub jääda pigem tagasihoidlikuks – piisab ühest puust ja maitsekatest lampidest. “Suvel olid moes keskmisest lambipirnist suuremad lambid rõdudel ja istumiskohtade lähedal, neid sobib väga hästi kasutada ka talvel. Näiteks puudel,” jätkab Grišakov.

Lisaks soovitab ta valgusketid ikka kenasti paika sättida. “Mida rohkem on puul lampe, seda ilusam tulemus jääb. Tavaliselt tehakse see viga, et ostetakse mingi kett ja visatakse see kuidagi suvaliselt puule peale – see ei ole väga nägus ega anna suurt midagi juurde.”

“Ent ilus on ka see, kui aias olevatel pergalotel või varikäikudel on peal valgusketid. Soovitan valgustada just ilusaid kohti, mitte niisama valgusteid kuhugi riputada.”

Foto: Unsplash.com

Piirdu ühe-kahe aktsendiga

Veel on olemas põõsastele pandavad valgusvõrgud. “Aga jällegi, kui palju neid panna? Mina leian, et mida vähem, seda parem,” jätkab Grišakov. “Kuigi aastalõputuhinas võib tekkida tahtmine kõike kaunistada, tasub piirduda pigem ühe-kahe aktsendiga.“ Võibolla vaid mitme hektari suurusel alal on vaja laiahaardelisemat lähenemist. Aga seda eeldusel, et muu valgustus on korralikult paigas.

Jõululambid on sageli vilkuvad. “On lampe, mis süttivad ja kustuvad, aga kui asjal on selline efekt juba olemas, siis pigem võiks see olla ühte, mitte mitut värvi,” märgib Grišakov. Et pilt ei läheks liiga kirjuks, siis pigem valida vähem valgusteid, aga kvaliteetseid, ja need ka  kvaliteetselt paigaldada.

Ka ASi Esvika Elekter valgustite projektijuhi Raul Peedu sõnul on jõuluvalguse valikul väga oluline just valgusreostust vältida. “Et seda tahtmatult ei tekiks,  peaks valima õige valguse ja selle ka õigesti paigaldama,” kinnitab Peedu. Näiteks väliste pikkade leedribade ja tule­kettide ümber peaks olema piisavalt ruumi, et õhk saaks liikuda ja leed­elemente jahu­tada. “Valida ei tasu valgustit, mis paistab naabrile hoovi või, veel hullem, aknast sisse ja rikub öist ­rahuaega – meie ümber elavad peale ­inimeste ka linnud-­loomad, kes peaksid samuti saama öiseid toimetusi teha.”

Magistraali ääres mõtle autojuhtidele

Vilkuvad tuled häirivad Peedu sõnul tänava ääres isegi autojuhte, täpselt samamoodi nagu leed-reklaamtahvlid. ”Tuleks hoolega asukohale mõelda – kui maja on ikkagi tänava või magistraali ääres, siis tasub vältida valgusteid, mille vilkumine on hästi intensiivne. Mis vaikselt ja sujuvalt oma tooni vahetab, sellega pole probleemi, aga muidu võivad vilgatused autojuhile väga häirivad olla.”

Peedu lisab, et pimedas polegi efektvalgust palju tarvis, kena tulemuse saamiseks piisab üsna vähesest. “Mul endal on ümber suvila keeratud 50-meetrine kett, võimsusega kokku kuus vatti, ja sellest piisab.”

Jõuluvalgustuses, nagu kõikide toodete puhul, on omad trendid. “Ühel aastal võib olla rohkem siniseid, teisel punaseid valgusteid jne. Aga soovitan mõelda, mis on hubane ja mille paistel on mõnus olla. Liiga vilkuv valgus väsitab.” 

Peedu sõnul on meeldivus paljuski individuaalne tunnetus. “Mõni tahab, et valgust oleks hästi palju, ja teine, kes tahaks taevas tähti näha, peab seda pigem valgusreostuseks. See on psühholoogiline küsimus: milline on kesktee, et kõigil oleks hea?”

Foto: Unsplash.com

Taimer ja patareitoide

Grišakov soovitab valida valgustid, mis heidavad sooja valget valgust ehk üle 3000 kelvini. Külmad valged lambid pole tema sõnul kõige paremad ja külma sinist ei soovita ta samuti. Lisaks tuleks valgusteid ostes jälgida, et kõik nad oleksid ühesuguse valgusega: kui valiti valge valgus, siis olgu kõik valged, ja kui kollane, siis olgu kõik kollased.

Elu teevad lihtsamaks patareidetoite ja taimeriga valgusketid, lisab Peedu. “Enamik taimeritega valgusteid töötab patareidega, mis on omakorda minu arust geniaalne idee – saad panna valgusketi ümber rõdupiirde või puu, kus see siis töötab kuus tundi ja seejärel puhkab 18 tundi, misjärel hakkab uuesti tööle.” Nii saab ajastada lampide põlemise just aktiivsele ajale. 

Lisaks ei tohi unustada, et väljas kasutataks just õuelampe – nende IP ehk niiskuskindluse näitaja on suurem, ütleb Grišakov. “Välisvalgustite IP ei tohiks olla alla 44. Tegelikult võiks see olla isegi suurem, aga ega turul suuremat väga võtta ei ole,” lisab Peedu, sest meie kaubanduses on saadaval eelkõige odavama otsa tooted. “Millest enamik on mõeldud ühe hooaja vastu pidama ja hästi on, kui töötab kauem. Laiatarbekaupadena on need kõik sarnased, ükskõik mis brändi all neid müüakse.” 

Lisaks soovitab Peedu kontrollida elektriühenduse turvalisust väljas. “Pistikupesa võiks olla varju all, mitte otsese vihma käes. Ja maapinnast kõrgemal, kasvõi näiteks katuse all – et keegi sinna näppima ei tikuks ja ka niiskus ei pääseks ligi.”

Aia valgustamise põhireeglid 

•     Aias tekkinud liikumissuundi saab tähistada markervalgustitega jalg- ja sõiduradadel. Nendeks võivad olla nii süvis- kui postvalgustid.

•     Emotsiooni- ehk kujundusvalgus luuakse aias olevate objektide, puude või põõsaste väljavalgustamisega. Prožektori tüüpi õuevalgusteid saab suunata puude võradesse. Postvalgustid aga suunavad valgusvooge vastavalt vajadusele – kas kiirena ühes suunas või hajusalt ümber valgusti. Enamasti kasutatakse valgust ülalt alla suunavaid valgusteid. Efektne on ka mõnede objektide hästi madalalt valgustamine peidetud allvalgusega.

•     Kui statsionaarne valgustus on paigas, saab juurde sobitada teisaldatavaid valgusteid, sh jõuluvalgusteid. 

•     Välisvalgusti niiskuskindluse näitaja IP peaks olema vähemalt 44 ja värvsustemperatuur 3000 kelvinit (K), mis on soe valgus, või 3300–3500 K, mis on keskmine, vahepealne valgus.