Ettevõtja Olavi Antonsi lapsepõlves oli jõulukroon vastupanu sümbol

Lumelaternad olid üksteise otsa upitatud suurtest lume­pallidest koonuselised tornid, mille tippu sai uuristatud pesa küünla jaoks ja sellele tuulekaitseks klaasikild ette raamitud. Ühel aastal sai laternaid õuele mitukümmend, osale pagan teab kustkohast muretsetud punased klaasid aknaruutudeks ja mäletan end istumas poole ööni köögiaknal, sest see vaatepilt lihtsalt ei võimaldanud mul magama minna.

Teist jõulurituaali toimetati meie peres umbes-täpselt vaat et jõuluprae kõrvale, aga ilmselt siiski enne või peale pidusööki. Selleks oli uue aasta õnnesoovide kirjutamine postkaartidele, et need siis veel aegsasti enne aasta lõppu posti panna. Ühtegi tädi ega lehma lellepoega ei tohtinud ära unustada ja neid kaarte oli alati nii palju. Liiga palju, tundus mulle siis. Ning alati tekitas tuliseid ja takkajärgi veidrana tunduvaid vaidlusi, kellele milline kaart saata. Sest Kremli tornidega või CCCP kirjaga raketil kosmosesse sööstvaid näärivanasid ei toodud meil majjagi – kõik kaardid olid poliitilises mõttes neutraalsed. Aga kindel on, et just neilt kaartidelt tekkis minu isiklik ja esialgu ilmselt alateadlik seos jõulukroonide ja rahvusluse vahel. 

Plastist kõrtega vastupanu

Need vabaõhumuuseumlikus interjööris puhtaks küüritud puidust lauale seatud kompositsioonid, kus kuuseokste ja põleva küünla kõrval seisis kirjatud õllekapp ja taamal rippus roost või õlgedest kroon, mida siis muidugi näärikrooniks nimetati. Seda tegelikult õigustatult, sest sedasorti kodukaunistused on tõenäoliselt vanemad kui legend laudas sündinud jumala­pojast. See rahvuslik-pastoraalne kujund kõlksus harmooniliselt kokku poisikese romantilise nägemusega vanast heast Eesti ajast, mil vabal maal olid kenasti korras ja jõukad talud, kus lautades ammusid rõõmsad ­lehmad ning kitsekesed ja jänesed käisid jõulu­õhtul metsas kuuse ümber ringmängu mängimas, kõigil suu kõrvuni ning puhtaks pestud porgand peos. Iga­tahes jäävad mu esimesed endavalmistatud jõulukroonid just sellesse aega, aga pilliroo asemel kasutasin ma toona hoopis kokteilikõrsi, mida meil oli kodus lademetes, kuna ema töötas Estoplastis. See tänapäeval tõenäoliselt grotesksena mõjuv ning silma kriipiv ersats toonast poisikest muidugi ei häirinud. Ma olin vastupanuvõitleja, kes plastikust juberoosasid kõrsi kokku sättides kandis mineviku õilsaid ideaale. Mõistate?

Esimene roost kroon

Pool sajandit hiljem olen ma ise talu­peremees vabal maal, täpsemini Saaremaal. Lehmi mul ei ole, õigupoolest pole siin enam lautagi. Kitsi, jäneseid ja rebaseid ning varemalt ka metssigu seevastu ohtralt. Kuuske ma jõuluks tuppa ei too, sest sobivasti kasvab üks kahar iludus mul õue peal, sellele saab tuled ümber panna ja boonusena pole mu kassidel ­võimalik teda maha joosta. Tubasteks kaunistusteks otsustan ma taas minna vastupanu teed, sedakorda saboteerides vabrikute toodangut. Ilmselt leiab poodidest ka maitsekat kraami jõuluhõngu ­loomiseks, aga ma isegi ei süvene, vaid pöördun kohe juurte, õigemini lapsepõlve ideaali poole ja otsustan ise teha mõned jõulukroonid. Esimese tegin ma kaks aastat tagasi, siitsamast Saaremaa roostikust toodud materjalist ning mälu järgi samasuguse nagu lapsepõlves kokteilikõrtest. Tulemus jäi oodatust tagasihoidlikum ja ergastamiseks tõin siiski poest mõned munakesed ja sidusin talle külge. Juba parem. 

Kogenul valmib kiiresti

Ja nüüd, 2020. aasta sügisel leidsin ma Facebookist saarlaste Koostööklubi grupist teadaande, et Saare KEKi majas alustab novembri lõpust Artwärki loovuse töötuba, kus pilliroost kroonide tegemist tutvustatakse. Ma olin esimeste seas, kes ennast kirja pani ja pakkusin ennast testpersooniks, et veel kiiremini löögile saada. Milline ettepanek ka vastu võeti ning juhendaja Ene Ilver rahustas, et midagi pole vaja kaasa võtta. Isegi nuga mitte.  

Esimeses töötoas oleme fotograaf Katrega kahekesi. Ühe stange küljes ja laes ripuvad kroonide näidised, riiulid on täis kastikesi, kus ootel juba mõõtu lõigatud kõrred, neid on alates paari sentimeetri pikukestest kuni paarikümne sentimeetrini välja. Sissejuhatuseks räägime pisut ajaloost – sellest, et Eestisse on rookroonide valmistamise komme jõudnud sajandeid tagasi ilmselt rannarootslaste kaudu Skandinaaviast. Sellestki, et sel on maa­usu ja viljaõnnega seotud juured ning kuigi keegi seda täpselt ei tea, võib oletada, et kõik on alguse saanud iidsest tavast esimesena lõigatud viljavihk tuppa tuua.
Ning siis hakkame pihta. Mina pusin teha Virumaa älli sugemetega krooni ja Katre otsustab minna isevoolu teed ehk lihtsalt vaadata, mis välja tuleb. Ene kiidab meid mõlemaid mõõdutundetult ja näitab nippe – näiteks niiti jätkates saab sõlmed peita järgmise kõrre sisse.

Tunni ajaga on meil esimesed kroonid valmis. Kiiremini kui kodus pusides. Palju kiiremini. Juureldes tulen ma järeldusele, et võti on ettevalmistuses – mis viga meisterdada, kui kõrred on kastikesest võtta. Siis õhutab Ene mind kera ehk õigu­poolest küll ikosaeedrit valmistama ja selle saan ma tema asjatundlikul juhenda­misel valmis juba veerand ­tunniga! Poleks iial uskunud.  
Tehke julgelt kodus järele!

Vaja läheb:

• pilliroogu
• niiti (soovitavalt linane, meie kasutasime 1 mm jämedust)
• vaibanuga või vineerisaagi roo juppideks lõikamiseks (kääridega lõigates võib roog lõheneda)
• joonlauda või millimeetri­ruudustikuga lõikematti
• jupike traati niidi kõrtest läbiajamiseks

Tee nii:

1. Kõigepealt on mõistlik lõigata või saagida lülide vahelt välja jupid ja teha neid piisava varuga, sest meisterdamise käigus võib mõni kõrs puruks minna.

2. Meisterdamist soovitaksin alustada lihtsast kaheksa­tahukast, mille kõik kõrred on ühepikkused. Internet on siin suureks abiks. Ja sealt edasi läheb juba libedamalt, ma luban. Ilusaid pühi!

..

Maailma suurim rookroon

Maailma suurima rookroonina kanti 21. augustil Guinnessi rekordite raamatusse Urmas Veersalu eestvedamisel eelmisel aastal Tallinnas mardilaada käigus valmistatu, mille moodustavad 22 008 kõrrejuppi pikkusega 16 cm, kroon ise on 330 cm kõrge ja kaalub 12 kilo.