Talvine iludus ratsuritäht võib toas kasvada aastakümneid

Ratsuritähe puhul kehtib rusikareegel – mida suurem sibul, seda rohkem uhkeid õievarsi. Värvivalik varieerub valgest ja roosast kuni tumeda punaseni, aretatud on ka triibulisi ja uhkete täidisõitega sorte. Lisaks potitaimedele müüakse ka ratsuritähtede sibulaid. Nende puhul tuleb arvestada, et istutamisest õitsemiseni kulub umbes viis nädalat. Õige hoolduse korral võib aga ratsuritähte toas kasvatada aastakümneid. 
Kuivõrd ratsuritäht on pärit soojast subtroopilisest kliimast, siis eelistab ta ka kodustes tingimustes sooja. Muld ei tohiks kasvuajal jääda pikalt kuivaks ning kastmisel tuleb kindlasti jälgida, et vesi sibulasoomuste vahele ei satuks. Hoiduda tuleks ka kastmisest otse sibulale, kuna see võib põhjustada taimele ohtlikku punapõletikku, mistõttu eelistavadki paljud kasvatajad kasta ratsuritähte alt ehk lillepoti­alusele valatud toasooja veega. 

Istutamise nipid
Potis kasvavaid ratsuritähti istutatakse ümber sõltuvalt nende vanusest – nooremaid iga kahe, vanemaid nelja-viie aasta tagant. Selleks sobiv aeg on kas kohe pärast õitsemist või hoopis pärast puhke­perioodi. Valida tuleb pott, mille serva ja sibula vahele jääb ühe-kahe sõrme jagu ruumi. Kui pott on liiga suur, ei lähe taim õitsema, vaid kasvatab üksnes lehti. Mullasegu võiks sisaldada toitainerikkamat komposti, mille hulka lisada õhulisuse andmiseks ka jämedamat liiva. Kõik kuivanud ja mädanenud juured tuleb eemaldada, samuti eemaldada tütarsibulad. Murde- ja lõikekohad katta kas puusöetuhaga või kaneeliga. Erinevalt teistest sibullilledest ei kaeta ratsuritähte istutamisel üleni mullaga, vaid pool sibulast jäetakse mullast välja, siis püsib taim tervemana. 
Ratsuritähte paljundatakse tütarsibulatega, mida kasvatatakse paar-kolm aastat järjest ilma puhkeperioode pidamata kuni õitsemisealiseks saamiseni. 

Mida teha pärast õitsemist?
Pärast õite närbumist tuleb õisikuvars maha lõigata, et mitte kurnata sibulat seemnete valmimisega. Kogu õõnsat vart ei tasu terves pikkuses eemaldada, vaid jätta alles vaksapikkune jupike (ettevaatust, vars võib olla seest täidetud veega!) ning oodata, kuni see ise närbub ja kuivab. Just siis on õige aeg taime turgutamiseks, sest sibulast hakkavad kasvama lehed ja moodustuvad uued õiealged. Lehed toidavad sibulat, samuti sõltub kastmisest ja väetamisest järgmise aasta õitsemine.
Suveks võib ratsuritähe viia õue poolvarjulisse kohta põõsa alla. Jälgida, et sibula ümber ja lehtede vahele ei koguneks seisvat vett, taimi võiks aeg-ajalt väetada ning kontrollida, seda ka tigude võimaliku huvi ennetamiseks. Kui taim on lillepotiga maa peale asetatud, tuleb kiigata ka poti alla ning limukad eemaldada.
Augustis tuleb hakata taimele märku andma, et saabumas on puhkeperiood. Ratsuritähte kastetakse järjest vähem ja lõpetatakse ka väetamine. Septembris ei kasteta taime enam üldse ning oktoobris on lehed kuivanud. Siis puhastatakse sibul kuivanud soomustest ja lehtedest ning pannakse kuivama. Hoiustada võib sibulat sügiseselt jahedas ruumis 10–15 kraadi juures. Mõistlik on sibul pimendada, näiteks katta tagurpidi asetatud lille­potiga. Jaanuaris võiks sibulat hakata tihemini kontrollima, sest oodata on õiepunga ilmumist. Kui uus õisikuvars on kasvanud 5–10 cm pikkuseks, on õige aeg taim taas valguse kätte tuua ja teda vähehaaval jälle kastma hakata. Kui taim liiga ruttu valgesse tuua, võib õisikuvars jäädagi liialt lühikeseks või keskendub ratsuritäht hoopis lehtede kasvatamisele ning õisik kärbub sootuks.
Kuigi meil peetakse ratsuritähte jõululilleks, on tegemist siiski spetsiaalselt pühadeks õitsema meelitatud ehk ajatatud taimega. Oma loodusliku rütmi järgi peaks ta õitsema kevadtalvel, veebruaris-märtsis. Kodustes tingimustes kasvades võib ratsuritähel sõltuvalt hooldamise erinevustest aga kujuneda hoopis isesugune elutsükkel ning harvad pole ka juhud, mil ratsuritäht õitseb suvel või sügise hakul.