FOTOLAEGAS | Oh neid kaugeid nääre!

Tänavu tulevad pühad teisiti, suurte pidude ja kogunemise keeluga. Oleme ettevaatlikud ja tähelepanelikud, haiguse kahtluse puhul jätame ka lähemad pereliikmed külastamata. Aga kusagilt peame ju ikkagi rõõmu leidma, muidu läheb olemine kurvaks!

Hea uudis on see, et meil on alles veel meie mälestused, fotoalbumid, mõnel juhul ka vanad päevikud. Mis oleks, kui otsiksime välja oma lapsepõlve jõuludega seotud pildid, mis olid tol ajal tehtud muidugi ajastule kohaselt nääripidudel? Milline te seal olite? Milline oli näärivana? Noortel võib olla huvitav seda vaadata.

Tiiu toimetuse naised tegid oma albumites selle inventuuri juba ära. Siin leheküljel saate näha, millised olid meie lapsepõlve jõulud või näärid. Igaühe hingesopis elab see väike laps ju kusagil edasi – elu lõpuni!

Reklaamitoimetaja Kristel Ehavald: „Minu vanemad töötasid Kurista metsamajandis ja seal korraldati alati ka laste nääripidu. Pilt on tehtud umbes 1979. aastal, olen seal arvatavasti kaheksa-aastane. Mul on seljas vene rahvarõivakleidike, sest enne pakisaamist oli esinemine - tantsisime laval, käes punased rätikud, ja laulsime venekeelset kasekese laulukest. Minul on kommipakk juba kätte saadud, siin olen toeks kaks aastat nooremale õele Tairele, kes ei julge üksi näärivana juurde minna. 

Kodus peeti meil peale nääride ka jõule. Kaua aega arvasin, et laste juures käibki kaks eraldi tegelast – jõuluvana, kel on punane mantel, ja näärivana, kelle kuub on sinine.“

Toimetaja Liisi Seil: „Mina olen see väike tüdruk, kes seisab keskel ja vaatab küsiva näoga pakiandmist pealt. Neid pilte, kus ma laste kõrval näärivana ees seisan ja kingitust ootan, on tegelikult terve seeria. Ilmselt olin oma soovis väga järjekindel. Arvan, et olen pildil aastane või kahene, sestap ma ise sellest üritusest midagi ei mäleta. Pidu oli korraldatud minu ema töökohas, Viljandi arvutusjaamas. Väike kootud kleidike, mida seljas kannan, on aga elavalt silme ees – seda hoiti kodus veel kaua lasteriiete hulgas alles.“

Keeletoimetaja Mari Kõverik: „Istun paremal servas, keskel on ema ja vasakul teleri ees kükitab minust aasta vanem õde Mall. See on meie pere nääriõhtu 1960. aastate alguspoolest, olen siin ehk üheksane-kümnene. Elasime Tallinnas Vabaduse puiesteel suures majas, selline oli meie elutuba. Kingitusi jagati nääriõhtul, 31. detsembril. Ühel hetkel käsutati lapsed teise tuppa ja samal ajal ilmusid kuuse alla pakid. Ema või isa jagasid need laiali, igaüks pidi paki saamiseks midagi tegema. Õde sai sel korral kingiks suure täispuhutud kumminuku, mina aga kummist konna, mis pumpa vajutades hüppas. Emal käes on tema kingitus – imeilus tumepunane nahast käekott.“

Aiatoimetaja Janne Põlluaas: „Lasteaia nääripidu oli mõistagi tähtsündmus, kus lisaks selgeksõpitud tantsudele sai kanda ka imeilusat lumehelbekese kostüümi. Näärivanalt kingituseks saadud kommikott oli muidugi kirss koogil, mille ootusärevus on pildilegi jäänud. Mina olen siin pika patsiga, seisan näärivana vasakul käel.“

Peatoimetaja Eha Kruus: „1972. aasta lõpp oli eriline, sest olime kolinud uude korterisse Mustamäel ja meie perre oli sündinud mu väike õde Sille. Pildil olen üheksa-aastane, õde on 2,5kuune. Paistab, et kuusepuul helkivad ehted on tema tähelepanu jäägitult endale võitnud.“