ÜHE PILDI LUGU | Džässpianist Joel Remmel jõuluõhtust: lapsepõlves oli see üks kolmest päevast aastas, mil võisime kasvõi öö läbi üleval olla

Millal see perepilt tehtud on?

Joel: «See on tehtud 2005. aastal Viljandis, kus elasid mu vanavanemad ja tädi ning kus lapsepõlves onulastega tihti aega veetsime. Kuna vanaisa Aamo sünnipäev on vahetult enne jõule, siis ilmselt on tegu sünnipäeva ja jõulude ühisüritusega. Peale ema Varje ja isa Taavo on pildil veel mu õed Lisanna ja Rebeka, vend Heikko, vanaisa ning tädid Eha ja Kaja.

Meil on isa poolt küllaltki suur ja kokkuhoidev suguvõsa – vanaisal on nimelt jätkuvalt elus ka viis õde! Lisaks pildil olijatele on meie lähiringis ka onu pere. Kuigi aja möödudes on ühiseid koosviibimisi vähemaks jäänud, on need alati tähenduslikud. Tuleme kokku nii rõõmsatel kui ka rasketel hetkedel. Usk ja kokkuhoidev pere on mulle ellu kaasa andnud turvatunde.

Meie kokkusaamised on enamasti jutukad ja hoogsad, teeme nalja ja naerame, aga selle kõrval on tasakaaluks ka mõtlikum pool, mis peegeldub vanaisa näost. Kui perekondlikku armastust on võimalik pildile jäädvustada, siis usun, et selle fotoga on seda tabatud. See pilt äratab minus ka mälestused lapsepõlvest Viljandis, kus asendamatu roll armastuse ja hoole kehastumisel oli mu vanaemal. Kahjuks lahkus ta meie hulgast juba rohkem kui 20 aastat tagasi.»

Mida tähendavad jõulud sinu jaoks?

Joel: «Jõulud on ja jäävad nii minu kui ka kogu mu pere jaoks Jeesus Kristuse sünni tähistamise pühadeks. See on usuelu mõttes üks fundamentaalsemaid sündmusi. Vaatamata sellele, et meie kultuuriruumis on jõulud kommertsialiseerunud ja on kaalukaid argumente, et Jeesuse sünniaeg pole üldsegi detsembris, on kõikidest küsitavatest detailidest selle ümber olulisem jõulupühade sõnumi sisu: tänulikkus nii üksteise kui ka laiemalt elu eest.»

Millised olid jõulutraditsioonid sinu lapsepõlves? Kas need erinevad tänasest?

Joel: «Lapsena oli jõululaupäeva õhtu väga põnev – see oli üks kolmest päevast aastas, mil võisime soovi korral öö läbi üleval olla.

Jõululaupäeval kuuse toomine on ära jäänud – see tuuakse nüüd päev varem, kuid jõululaupäeva hommikul ehime seda ikkagi koos. Ka muud traditsioonid on samad: käime jõulukirikus, kus sageli lööme kaasa ka muusikalises osas, seejärel läheme surnuaiale lähedaste haudadele, sööme ühiselt õhtust, jagame kingitusi ja mängime lauamänge. Mu ema teeb maailma parimat jõulupraadi, mida saab enamasti veel järgnevatel päevadelgi nautida.»

Mida lootsid lapsena jõuluvana kingikotist leida?

Joel: «Nagu teiselt pildilt näha, siis vähemalt korra on meil ka jõuluvana käinud! Kui õigesti mäletan, oli see 1997. aastal, mil käisin esimeses klassis. Äärmisel juhul meenub veel paar korda, kui jõulumees isiklikult kohale tuli, aga üldiselt jätsid abilised kingid kuuse alla ning isa jaotas need salmide ja muusikapalade esitamise järel laiali. Mina keskendusin peamiselt oma tugevustele klaveri taga. Lisaks oli meil traditsioon kingi lunastamiseks ka kogu perega ühiselt jõululaule laulda.

Lapsena olid mu kingisoovid peamiselt seotud mu suure kire, jalgpalliga. Näiteks 2001. aasta jõuludel soovisin saada kolme 240minutilist VHS-kassetti, et need järgneval suvel toimuva jalgpalli MMi tähtsamate kohtumistega täis lindistada. Vaatasin lindistusi terve suve muudkui uuesti üle!

Rõõmu oli ka lauamängudest ja raamatutest, mida põnevusega kohe lugema asusin. Ka riideid oli tore saada. Ema oskas neid maitsekalt valida, nii et ka teismelisena läks peaaegu kõik käiku.»

Kui keeruline on pühade ajal ühildada esinemised ja perega koosolemine?

Joel: «Tõsi, et viimastel aastatel pole saanud rahulikke jõule pidada, aga olen alati hoidnud 24. detsembri kohustustest vaba, kui kõrvale jätta vaid kirikus musitseerimine. Kui suurem tuuritamine käsil, oleme perekondlikud koosolemised klapitanud nii, et saame ikka koos olla.

Detsembri esinemised on tihti seotud Jõulujazziga, mis on juba eos planeeritud nii, et jõulud jääksid muusikutel vabaks. Kui olukord lubab, juhatame isa, Tafenaude ja Leiburitega jõulumeeleolu festivalil ka sel aastal aegsasti sisse, sest jõule ilma džässita ei kujuta ka väga hästi ette.»