Inimesed

BLOGI | Ilu on vaataja silmades ehk Kuidas me remonti teeme (1)

Margit Kuus, 6. veebruar 2021 08:13
“Onud teevad maja terveks,” on lapsel ka õhtuks pilt klaar. Foto: Margit Kuus
Remont toob valusalt esile hinduistidele loomuliku, aga meile, kodu-usku eestlastele, ebamugava elutunnetuse: häving on loomisprotsessi loomulik osa. Lõpp ongi algus.

“Emme, miks issi kodu katki teeb?” Väikesel lapsel on suur mure, kui ta näeb silikaatvoodrit kivi kivi haaval seinast maha kukkumas. Kuidas kahe­aastasele selgitada, et füüsikalises maailmas on niisugune nähtus nagu inerts – keha omadus säilitada oma liikumine (või oma paigalseis), ja mida suurem on keha mass, seda suurem on inerts. Ehk et muutuse esilekutsumiseks on vaja rakendada vastujõudu, igasugune uus algus nõuab topeltpingutust. 
Ja enne, kui elu läheb meie mõistes paremaks, läheb ta, inertsist, veel natukene halvemaks. Kas just natukene, see on vaatenurga küsimus, aga praegu peame selleks, et nautida ühel ilusal päeval oma 21. sajandi vannitoale iseloomulikke (ja äpi teel juhitavaid) rõõme, kõigepealt tagasi minema 19. sajandi lõppu, vanaemade lapsepõlve normaalsusesse, kus sooja pesuvett sai alles siis, kui see oli pangedega majja kantud ja pliidil soojaks aetud. Ja kui säästlikult seda vett siis kasutati!

“Enne ja pärast” fotod ei räägi kunagi kogu tõde, sest hingelist segadust ei saagi pildile püüda.Foto: Margit Kuus
“Onud teevad maja terveks,” on lapsel ka õhtuks pilt klaar. Foto: Margit Kuus

Samal teemal

Mäletan oma lapsepõlve suvedestki neid aegavõtvaid nõudepesemisi vanaema ja vanatädi köögis, kus ühes kausis nühiti soojas seebivees nõud puhtaks, teises, külma veega kausis loputati seebivesi maha ja kõige lõpuks hõõruti koreda linase rätikuga nõud kuivaks, enne kui nad tagasi kappi pandi. Musta vett tekitati ka säästlikult, sest see tuli ju samamoodi, ämbritega käe otsas, majast välja vedada. Juhtusin lugema Briti ajalehest The Guardian lugu inimestest, kes teadlikult taasloovad oma koduseinte vahel näiteks 1930ndate või 1950ndate või 1970ndate interjööre. See ei tähenda, et neil poleks töö tegemiseks võimsat sülearvutit ja filmide-sarjade vaatamiseks telekat ja Netflixi ja külmkappi ja pesumasinat jne. Aga neid moodsaid esemeid ei eksponeerita, need on kardina või kapiuste taga peidus, kui neid parasjagu ei kasutata. Nende ajarändurite sihikindlus on imetlusväärne ja taaskasutus kui mõtteviis säästlik ja keskkonnasõbralik.  

***
Hinduismis, mis on üks maailma vanimaid religioone, usutakse, et materiaalse maailma loomiseks ja säilitamiseks võtab jumal kolm kuju: on maailma hoidja Višnu, looja Brahma ja hävitaja Šiva. Levinumad usuvoolud on višnuism (vaišnavism), kus kummardatakse armastusjumal Višnu erinevaid kehastusi, ja šivaism (šaivism), kus kummardatakse neljakäelist ja tantsujalgset, hävitavat, ent samas loovat Šivat. Eluslooduse süstemaatikud, näiteks Fritjof Capra on leidnud, et samasugune loomise ja hävitamise tants nagu hindu jumalustel, käib ka igas pisimas aatomis ja molekulis – see on lõputu energiatants, loomise ja hävimise kaerajaan. Tänapäeva teadlased ei vaata maailma kui masinavärki, vaid kui suhtevõrgustikku – kõige pisemate (bakterid) ja kõige suuremate (filosoofilised mõttekonstruktsioonid nagu mütoloogia, religioon, jumalused) elu avaldumisvormide vahel on väga sarnased seosed ja suhted. Kui palavik on organismi tervenemisreaktsioon ja kriis majandussüsteemi “palavik”, siis remont ongi kodu paranemine.

Šiva kaela ümber on ennast kolm korda keerdu pööranud madu – minevik, olevik, tulevik. Lammutamise käigus leidsime meiegi sõnumi minevikust: 1977. aastaga dateeritud lapse­joonistuse pealkirjaga “Klounid”. Klounina tunnen end hetkel tõesti, seistes õuel kõrguvate telliskivi- ja betoonihunnikute vahel, lumi mütsile langemas, aga katsun, sulalumi silmanurgas ja suu naerul, tantsida mõtetes tulevikku, kus kodu saab soojem ja mugavam. “Jah, kui sul on leib laual, tuba soe ja tervis korras, siis pole häda midagi. Siis ära soiu!” kinnitas Ita Ever Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ilmunud portreeraamatus. Mu abikaasa vanaisa, koorijuht, tavatses öelda, et kui laulad, siis laula, ära soiu! Vanadel on õigus. Ja lapsesuu ei valeta.

Soe saun ja lõhn nii armas.
Tühi kõht. “Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?”
Murdis tüki minule.
    
Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

Juhanliivilikult mõeldes, tõepoolest, üheks lühikeseks, aga ebamugavaks hetkeks muutuvad ebaoluliseks kõik need aja jooksul omandatud elektroonilise elu oskused ja pereisa saab tunda ennast tähtsana ainuüksi seeläbi, et toob vee tuppa! Jäävee, mõtelge!

Et nautida 21. sajandi vannitoale iseloomulikke rõõme, peame kõigepealt tagasi minema 19. sajandi lõppu, vanaemade lapsepõlve normaalsusesse.Foto: Margit Kuus

***

“Mis te oma majaga teinud olete?!” imestavad üleaedsed. Ega seda pole neilegi lihtne seletada. Enne, kui maja saab soojaks ja ilusaks, tuleb see nahani paljaks võtta, palgivahed takku täis ­toppida (ja loota, et tihaste brigaad ei otsusta, et see on hoopis nende pesaehitusmaterjal). Enne, kui pilt saab nii ilusaks, et mine või kodukonkursile, on siin paar head aastat (ja see on väga optimistlik prognoos) totaalne segadus. Juba selleks valmistumine võttis aasta jagu aega. “Enne ja pärast” fotod ei räägi kunagi kogu tõde, sest hingelist segadust ei saagi pildile püüda.

Kuidas näha koledas ilu? See on tegelikult imelihtne. Sest sa elad. Ja sa näed. See ongi ilus. Tänulikkuse harjutamine on ilmselt meie kõigi uue aasta eesmärk. “Onud teevad maja terveks,” on lapsel ka õhtuks pilt klaar. Ja meie vahepealne ajarännak paneb meid rohkem esivanemaid meenutama ja olnule tänutundega tagasi vaatama. Olema tänulik, et on koht, kus üheskoos luua!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee