Enne rahvale nõudmiste esitamist peaks tootjate poole pilgu keerama. Pakendiseadus ei kohusta neid millekski. Näiteks on ravimite pakendamine. Näiteks on kodutehnika ostmine.Sellega on kaasas kilode viisi võõrkeelset kirjandust. Kui mul on vajadus mingi tootele lisateavet võiks ju müüja selle mulle väljastada. Aga terve armee ametnikke tuleb ju palgal hoida et saavutada mitte midagi...
Mina annan oma prügi, maksan teile selle eest peale ja edasi olgu teie mure - sortige, kasutage ja kui te mulle selle tagasi annate, siis ju küsite jälle raha ja mitte vähe. Aitab minu lollitamisest!
Alles siin ju hädaldati, et sorteeritud (mitte sorditud!) jäätmed lähevad kõik segamini ühte prügiautosse ja sorteerimine on mõttetu tegevus. Kas alustame jälle algusest?
Kui hakkate korterit soetama, soetage kohe kaks kõrvuti! Ühes hakkate elama, teise laduge ritta kastid, kotid ja teised pakendid, kuhu siis hea prügi sorteerida! Ühte korterisse ju kõik eraldi sorteeritav träni ära ei mahu. Hea nõuda, aga kuidas seda ellu viia?
Väga ebapraktilised on beebitoidu- ja majoneesipakid plastkilest. Neid ei saa korralikult tühjaks, sest on erilised nikerdised. Pakend peab olema lihtne, kust saab toiduaine korralikult välja võtta.
KOMMENTAARID (14)