Inimesed

PILK MINEVIKKU | Vabariigi aastapäeva tähistamine Eesti kodudes 100 aastat tagasi (2)

Kristi Pumbo, Eesti Folkloorinõukogu, 22. veebruar 2021 05:42
Eesti Vabariigi 7. aastapäeva rongkäik Pärnus Foto: MUIS, ERM Fk 2966:657
Tänapäeval tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva meelsasti koduseinte vahel, kuid esimese omariikluse perioodil peeti riigi sünnipäeva pigem kodust väljaspool. Kui tänavu on toonitatud, et koroonaviiruse tõttu oleme sunnitud tähistama pidupäeva teisiti, oleks paslik teha põgus tagasivaade esimesse omariikluse perioodi – mis oli toona teisiti?

Sini-must-valgesse piduehtesse

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada...” (Päevaleht, 25.02.1919).

Lippude puudumise taga aimati aga olevat kohati ka mitte kangapuudus, vaid hoopis vajakajäämine riigitruuduses ning baltisakslaste protest neile sobimatu riigikorra vastu. 1927. aasta 26. veebruari Rahvalehe teatel panid Saksa Oleviste koguduse vaestemaja elanikud protestiks välja valge äärega musta leinalipu. Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon. Peeter Tammisto teeb oma uurimistöös, milles ta vaatleb aastapäeva tähistamist esimese omariikluse perioodil, järelduse, et ajakirjanduse vahendusel jääb lippude eksponeerimisest siiski pigem positiivne mulje.

1930. aastatel ei oldud õige lipusinise puudumise suhtes enam nii leplikud. Ainest lippude väljanägemise üle nurisemiseks jätkus küllaga. Sellest kirjutab ka 1934. aasta Kaja vabariigi 16. aastapäeva sündmusi kirjeldades: “Päiksepaistega aga paistis ka eriti silma, et meie lippudega pole kõik korras. Puhtaid, õigewärvilisi lippe ainult harwa. Enamuses aga luitunud, määrdunud, tuhmunud wärwid. Harju uulitsal wõis näha koguni kummalisi wärwide kombinatsioone: tumeroheline-must-lahja-roheline, sini-must-roosa...” (Kaja, 25.02.1934).

1935. aastal moodustati seltskondlike organisatsioonide ja asutuste poolt Eesti Lipu Komitee, mille tegevuse eesmärgiks oli nõuetekohase rahvuslipu jõudmine igasse Eesti kodusse, asutusse ja ettevõttesse nii maal kui linnas, et kogu riik oleks pühade puhuks sini-must-valgesse ehitud. Mida tänavu teha?

  • Tunne rõõmu, et õigetes värvitoonides sini-must-valged lipud on müügil pea kõikides kauplustes ja soeta see vajadusel endale.
  • Heiska õuelipp ja/või pane lauale sini-must-valge laualipp.
  • Tee kuuse- või männiokstest pärg või asenda jõulupärja kaunistused lipuvärvides lindiga.
  • Ehi kodu enda valmistatud sini-must-valge lipuketiga, laternate ja küünlavalgusega.

Vaateaknad kauniks

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe. Võrus olevat 1924. aastal paaril äri vaateaknal olnud isegi värvilised vahelduvad elektrituled. 1925. aastal olid pea kõik ärid Tallinna kesklinnas ilustatud (1). “Üksikute uulitsate wahel näib nagu wõitlus käimas. Püütakse olla algupärasem ja moodsam teistest,” kirjutab Päevaleht (25.02.1925).

1930. aastatel sattusid äride vaateaknad aga juba teravama kriitika alla. Arvustati lohakust ning maitsetust, visates õhku küsimuse: “Mida küll välismaalased meie vaateaknaid nähes meist arvata võiksid?” Hea tulemuse saavutamiseks soovitati kompositsioonide loomisel kasutada kunstnike kaasabi. Tänapäeval on äride vaateakende kaunistamine Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kahjuks üsna soiku jäänud.

Mida tänavu teha?

  • Kaunista oma ettevõtte või kodu aken, nii et möödujate rind paisuks uhkusest!
  • Pane hämaruse saabudes aknale sini-must-valge lindiga kaunistatud küünal või kuusetuled.

Aktused ja eeskavadega piduõhtud

Rahwaleht kirjutab: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha...” (Rahvaleht 26.02.1927).

Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Esimesel omariikluse perioodil peeti aktusi üle kogu riigi ning need kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”. Seega peab tõdema, et oleme hoidnud tänaseni järjepidevust, sest nimetatud teosed on televisiooni vahendusel endiselt ka meie jaoks armastatud ajaviide.

Lipu heiskamineFoto: Stanislav Moshkov

Mida tänavu teha?

  • Vaata teleekraanilt ära kogu pidupäeva klassika alates lipuheiskamise tseremooniast lõpetades klassikaliste telelavastuste ja mängufilmidega.
  • Külasta pere või sõpradega teadmiste värskendamiseks vähemalt ühte Eesti ajalugu kajastavat muuseumi ning mängige õhtul kodus pantide lunastamise mängu, küsides muuseumist meelde jäänud küsimusi Eesti ajaloo teemal. · Tutvu folklore.ee lehel olevate mängude andmebaasiga ning õpeta perele ja sõpradele vana-aja mänge.
  • Iga pereliige lugegu ette üks isamaaline luuletus (nt Juhan Liivi või Lydia Koidula sulest).
  • Mängige “Nimede eestistamist” ja mõelge oma tutvusringkonnas olevatele sõpradele välja eestipärased nimed (nt Eliisabet Birkbaum = Liisa Kask).
  • Koosta laululeht ja laulge igihaljaid rahvalikke laule (nt “Kui lapsena lustilla luhal…”, “Õrn ööbik”).
  • Kuulake rahvamuusikaplaate ning tantsige reilendrit, padespaani, polkat või labajalga.
  • Soeta endale CD-plaatide kogumik Eestis armastatud 1930. aastate muusikaga ning nautige tekkivat õhustikku.

Jalutuskäigud ja vabaõhuüritused

Tallinna vanalinnas ja selle lähemas ümbruses oli iseseisvuspäeva õhtutel tänavatel paksult rahvast tunglemas, nii et kõnniteid ei jagu ning „tihe inimestewool sammub mööda uulitsaid“. Inimesed jalutasid tundide kaupa külmas talvises õhtupimeduses, et enneolematut atraktsiooni – pidulikult illumineeritud hooneid – imetleda. Harjumuspäraste gaasilaternatega võrreldes oligi toimuv lausa ime: “Wanal turul walgust nii laialt, et loe lahedalt ajalehte. Säravad kõrgel raekoja ees kaks elektri päikest.” (Teataja, 27.02.1925).

Talviselt külm ilm ei heidutanud korraldamast vabaõhuüritusi: õuekino ja -kontserte. Iseseisvuspäeva hommikuti oli meeldivaks traditsiooniks mängida muusikat ka tornides, trotsides ebamugavusi, mida talvine ilm nii kuulajatele kui ka esinejatele valmistas. Iseseisvuspäeva eelõhtutel korraldati ka tõrvikutega rongkäike, mis oli pimeduses kahtlemata meeliülendav vaatepilt.

Mida tänavu teha?

  • Mine perega õhtusel ajal jalutama ja lugege kokku, mitu illumineeritud hoonet ja tänavat silma jääb. Valige välja neist kaunimad.
  • Korralda naabritega pidulik vabaõhukontsert või sättige õue üles kinolina.

Eesti Vabariigi isesesvuspäeva esimene paraad 24.02.1919 Tartus.Foto: Õhtuleht arhiiv

Paraadid

Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis. Kurvastame, et tänavuaastane paraad ära jääb, kuid selles pole midagi erakordset. Ka varasemalt on paraadi mitmel korral ära jäetud liiga külma ilma ja 1940. aastal Baaside lepingu tõttu.

Eesti Vabariigi 7. aastapäeva rongkäik Pärnus Foto: MUIS, ERM Fk 2966:657

Tänujumalateenistused

Tänujumalateenistusel oli esimesest iseseisvuspäeva tähistamisest alates kindel koht. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Sel päeval peetud pidulik jumalateenistus erines tavalisest jutluse teema ja laulude valiku poolest. Vabariigi aastapäeva puhul peeti pidulikke jumalateenistusi ka õigeusukirikutes ning juudi sünagoogis. 1924. aastal pidas Võru ajakirjanik vajalikuks toonitada, et Eesti hümni laulmine kirikus pidulikul tänujumalateenistusel sobis suurepäraselt ja ei mõjunud sugugi ilmalikult. Varasematel aastatel on rõhutatud hümni kirikus laulmise esmakordsust. Rahvaleht avaldab arvamust: “Eksiwad need, kes kurdawad usuelu langust: iga tähtsama sündmuse puhul ruttame kõigepealt ikka kirikusse….” (Rahwaleht, 26.02.1927).

Mida tänavu teha?

  • ·Mine perega pühakotta või jälgi ülekannet televisiooni vahendusel.
Vabariigi aastapäev jumalateenistus Kaarli kirikusFoto: Stanislav Moshkov

Pidulaud

Mil määral ja kuidas esimese omariikluse päevil iseseisvuspäeva koduseinte vahel tähistati, on tänaseni uurimata valdkond. Võib ainult oletada, et toonased teadlikud koduperenaised ka sel päeval midagi hõrku lauale kandsid. Kindlasti kuulusid sinna juurde viisakas ja pidulik riietus, laitmatult sätitud soengud, korrektselt pöetud habe ja vuntsid, lumivalged ja kivikõvaks tärgeldatud kätised ja kraed ning laudlinad.

1930. aastatel võlus perenaine puupliiti kasutades välja kuni neljakäigulise pidulaua. Esiteks oli külmlaud (sült või hapukoorega salat, väikesed võileivad), millele järgnes puljong pirukaga või supp. Seejärel pakuti sooja praadi, näiteks sea- või veiselihast, ning lõpuks saabus oodatud magusroog: marjatarretis vahukoorega, kreemid, koogid või tordid. Naisterahvad said mokad magusaks Kännu kuke ja Kristallkümmeli abil, samal ajal, kui mehed pigem viina või õlut eelistasid. 1930. aastatel oldi kindlad, et pidulaua juures on sama tähtis osa heal vestlusel, mängul, laulul ning tantsimisel.

Mida tänavu teha?

  • Leia Digari abil eestiaegsest ajakirjast “Taluperenaine” 1927-1941 ilmunud retsepte ning valmista neljakäiguline pidusöök. 
  • Pane lauale vanavanaemalt päranduseks saadud lauanõud ja küüri läikima lauahõbe. Supi serveerimiseks kasuta supitirinat.
  • Otsi kapist välja retrohõngulised pidurõivad, tee pähe vesilokid või kooluta vurrud kelmikalt ülespoole. Riietage terve seltskonnaga end kaunitesse rahvarõivastesse.

Artiklis kasutatud materjalid:

(1) Peeter Tammisto bakalaureusetöö „Iseseisvuspäeva pühitsemine Eesti Vabariigis 1919-1940 (Tartu 2013),

(2) Eesti Vabaõhumuuseum, Suitsutare nr. 5 (Tallinn 2010),

(3) Dagmar Ingi, Eesti Päevaleht, Peolaualeht, 2013 veebruar

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee