BLOGI | Emme, issi, venna ja sodi ehk Kuhu kaob prügi?

See viimane tegi puhtust ja korda armastavale vanaemale ehk mummile palju nalja: ei saa ju olla, et lapse elus on sodi sama tähtis kui pere. Aga toona kahesele oli kätte jõudnud just see mänguline fantaasiaperiood, kus keritakse lõputult vetsupaberi rulle laiali ja ehitatakse valgest sodist pesasid ja losse, ja veidi hiljem hekseldatakse paber peeneks, sünnib lumehang, lehekuhi või bassein, kuhu sukelduda. 
Juba veidi vanema ja osavamana teevad lapsed ajalehtedest kääridega samasugust peenikest ehitusmaterjali. Kõik see ilm on sodi täis ja rõõmu kui palju. Inspiratsioon, fantaasia, kujutlusvõime! Ja kuna meil veel robottolmuimejat pole, siis mängu lõpus korjavad sodi kokku needsamad ehitusmeistrid, kes kehastuvad ümber koristusrobotiteks, kes ei vaja laadimist ja töötavad peamiselt kommiküttel.

Paberisodi utiliseerimine on pliidi ja kaminaga elamises käkitegu. Palju keerulisem on lahti saada silikaatvoodrist, mis tuli maja ümbert maha võtta. Prügila tegevjuht selgitab: transport Leedrisse maksab 95 eurot, tonn silikaati 6 eurot, transport Kuressaarde tagasi 95 eurot. Nii et kümne tonni silikaadi utiil on umbes 250 eurot, täpne summa selgub kaalumisel! Ise saame kauba peale veel trenni teha ja kõik see kümme tonni konteinerisse kärutada. Kunagi hiliskevadel, kui maa tahenenud, saab see töö siis ette võetud. Kõik muu ehituspraht on praegu paksu lume all peidus. Korraks laseb see mõtetel sodist eemale triivida.

Inspiratsioon, Fantaasia ja Kujutlusvõime. Need olid kolm uhket kruiisilaeva, mis mullu, koroonakriisi haripunktis, ühes Türgi sadamas juppideks lammutati. Unistustest sai üleöö prügi. Kruiisilaev, mis seisab, tuleb välja, on kohutav kuluallikas ja “kasulikum” on ta utiliseerida. Lammutussadamates üle maailma tekkisid  lausa järjekorrad, sest algosakesteks võtmist ootavaid kruiisilaevu tuli peale rohkem, kui oli pakkuda lammutavaid töökäsi (inimesi räsis ju seesama koroona). 2019. aastal tiirutas ookeanidel ja meredel kruiisilaevade pardal üle 30 miljoni inimese, 2020. aastaks prognoositi 32 miljonit kruiisituristi. Need plaanid jooksid liiva.

Praegu on moes minimalism. See on ilmselt normaalne reaktsioon maksimaalselt komplitseeritud, iga päevaga keerulisemaks muutuvale maailmale, mida on raske hallata ja võimatu kontrollida. Soov sättida enda käe järgi üks pisikenegi nurgake, kus kõik, mis on, on kas hädavajalik või lihtsalt ilus, on mõistetav. Minimajad, minimaalsed kulutused, minimaalne jalajälg. Ma olen hingelt minimalist, aga mulle käib hetkel üle jõu minimalismi saavutamine olukorras, kus iga uus tehnikavidin tahab saada oma juhtmeid ja oma pulte ja oma laadijaid ja oma üleminekuid ja... Nõudis ikka mitu päeva nuputamist, elektrikuga koos, kuidas teha nii, et vannitoa ukse kõrvale jääks vaid kolm lülitit ja saunakerise juhtimispult, aga mitte seitse erinevat kontrollerit ja andurit ja displeid, mida enne vannitoa ukse avamist vajutada! Hea veel, et uks koodi ei küsi! Kuigi ka nutilukk oleks variant... Vast siiski mitte vannituppa!
Ausalt, ma natuke juba kardan oma tarka pesumasinat, mis hakkab mu telefonile veateateid saatma. Kas ma saan talle õpetada, et ta seda öösel ei teeks? Kas tark tehnika teeb alati meie elu lihtsamaks või siiski tibake keerulisemaks? Biopuhasti on loodusele turvaline ja hea, aga kui elektrit pole ja pump ei tööta? Teisest küljest olen jällegi sunnitud hirmude ületamiseks juurde õppima ja elama oma sõnade järgi, et teadmised teevad vabaks! Õpite lugema, räägin ma poistele, ja teil ei ole enam mitte kunagi igav!

Samal ajal peesitavad hülgepojad päikese käes, kaarnatel ja kodukakkudel on juba munad pesas, elu läheb edasi, varsti tärkavad krookused... Raadio räägib, et kuldnokad, kes sügisel ära ei lennanud, otsivad nüüd lahtistes prügilates sooja ja toidupoolist. Nii et igas halvas, ka sorteerimata prügis, on midagi head. Loodame, et nad peavad seal kenasti kevadeni vastu. 
Iga kord, kui jälle pangetäie biojäätmeid oma kompostihunnikusse viin ja seal hiirepere jälgi näen, kogun juurde julgust, et hakata otsima tallu uut hiiremurdjat ja nurrumootorit, ennekõike aga head sõpra ja kaasteelist, nagu oli seda meie Meri. Siiamihärra, kes puhkab karvase kõreliilia puhma all. Laste versioonis “läks kiisu oma koopasse peitu, sest ta oli haige”. Paitasin teda, kui arst süsti tegi, kass nurrus, ja siis saabus vaikus. Temal polnud enam valus, ja eks minugi südamevalu läheb iga märtsipäevaga, mil päike kõrgemalt käib, tasapisi väiksemaks. Aeg-ajalt ikka kuulen näugumist, nagu keegi küsiks ukse taga sisse. Või tajun ta varitsust lavendlipõõsas.
Ühel kevadel, kui tihane värava küljes olevasse postkasti pesa tegi (just nagu Jänku-Jussi multikas!), selgus, et ta oli pesa vooderdamiseks kasutanud lisaks kõrtele ja samblale ka kassikarvu! Neid valgeid pehmeid tupse, mis kassikammi alt alailma lendu läksid, kui härra Meri kevadel oma vahvlilokiga talvekasukat maha ajas. Sodi taaskasutus! Ja pealegi veel nutikas.