Põhjalik ülevaade: millised varakevadised õied end aias esimesena näitavad? (1)

Olgu lumine talv kui tahes nauditav, panevad esimesed kevademärgid hinges miski seletamatu helisema ja see helin läheb aegamisi aina valjemaks. 

Kui mullu pistsid esimesed lumikellukesed oma nina mullast välja juba jaanuaris ja õitsesid peaaegu kolm kuud, siis tänavune veebruarilumi sellisel imel juhtuda ei lasknud. Ent sellegipoolest on kevad kohe kohal.

Märts on vanarahvalt saanud mitu nime, mis vastuolulisusest hoolimata iseloomustavad esimest kevadkuud väga ilmekalt – hangekuu ja sulakuu, helmekuu ja kevadkuu, paastukuu ja linnukuu. Heal lapsel mitu nime, ent tähtsaim on see, et märts toob kevade. Olgu hangesid või mitte, linnud tulevad, pungad paisuvad ja lilled tärkavad. Mis võiks rohkem rõõmu pakkuda!

Õied lume all valvel

Esimesed tärkajad on lumekupud (Eranthis). Säravkollased kokkupandud tupplehtedega õied on lume all justkui ootel, millal päike nuppude ümber sõõrid sulatab, et õied rohelisel satskrael puhkeda saaksid. Lumekupp avab oma kullerkupuõit meenutavad õied vaid siis, kui päike peale paistab. Pisikesed õievarred sirguvad õitsemise ajal kuni 10 sentimeetri pikkusteks. 

Enam levinud on talvine lumekupp (E. hyemalis), vähem tema täidisõieline sort ’Flore Pleno’, kasvatatakse ka aedlumekupu (E. tubergenii) sorti ’Guinea Gold’. 

Lumekupp on külmakindel ja üsna vähenõudlik taim. Kui kasvukohas on aluseline parasniiske pinnas ja kerget varju, saab talvise lumekupu isekülvist tekkinud järelkasv aasta aastalt aina kullasemalt särada. Mugulad ei talu läbikuivamist. Sügisel poest ostetud mugulaid tuleb enne mulda istutamist ööpäeva jagu vees leotada.

Puudealuste vallutaja

Lumekupuga peaaegu samal ajal või pisut hiljem ilmuvad lumest sulanud paikadesse hallikasrohelistesse lumikellukeste (Galanthus) lehtedesse pakitud valged õiepungad. Harilik lumikelluke (G.nivalis) on tuttav kevadekuulutaja ja paljudes aedades esimene õitseja. 

Tuntuim on täidisõieline sort ’Flore Pleno’, ’Sandersii’ õitel paiknevad rohelised laigud on hoopis kollased, ’Carpatian Giant'il’ on aga märksa suuremad õied. Lumikellukesed edenevad hästi savikas raskepoolses aluselises mullas, eelistades ka puhkeperioodil parasniiskust. Liik on varmas kasvuala laiendama, kui tingimused soodsad. Mõneski vanas taluaias, kus on sobiv ja segamatu olek, on lumikellukesed vallutanud kogu puudealuse rohukamara. 

Peenras püsivad lumikellukesed eeskujulikult ega muutu kunagi liigtüütuks. Põõsaalused, kus raagus okste vahelt paistab piisavalt valgust, meeldivad neile samuti. Seal ei torka kolletuvad lehed ka liialt silma.

Värvipillerkaari avapauk

Lumikellukeste tuules tulevad krookused (Crocus) ja nende puhkemisega koos saabub aeda värvipillerkaar.

Kuldõieline krookus (C. chrysanthus) on varaseim. Tegu on väikeseõielise krookusega, kes õitseb rikkalikumalt ja kauem kui kevadkrookus (C. vernus). Kevadkrookusesorte on väga palju, nende õied on suured, toonilt valged, kollased, hele- ja tumevioletsed, sinised, lillakad, triibulised – valik on lai. Kevadkrookus õitseb kuldõielisest krookusest paar nädalat hiljem ja näitab õisi ilmaolude järgi paar nädalat. Istutades krookusesibulaid mitmekümne kaupa, saab luua meeliköitvaid värviküllaseid vaateid. Kuldõielise krookuse soojalt kuldsed õied võivad olla pronksjate vöötidega või ka täiesti kollased. Aretatud on loendama hulk sorte, mille värvigammas on valgeid, hele- ja tumekollaseid, kõikvõimalikke sini-lilla-violetse, sama palju triipude ja laikudega kirjuid variatsioone.

Krookused sobivad murusse, peenrasse, kiviktaimlasse, suurte puude ja põõsaste alla – kõikjale, kus on päikeseline ja piisavalt parasniiske huumusmuld. Hoolimata sellest, et krookus oma õisi ilma päikeseta ei ava, võivad nad anda värvilaigu ka veidi varjulisemasse kohta, õitsedes seal nädal kuni kaks tavapärasest hiljem.

Märtsikellukeste (Leucojum) aeg saabub märkamatult pärast lumikellukesi. Kevadine märtsikelluke (L. vernum) puhkeb õide soojemate talvede järel vahel juba ka märtsi lõpus, aga tavaliselt alles aprilli algul. Kuni 25sentimeetrine vars tipneb ühe kellukesekujulise õiega, mis õielehtede tipus kirjatud kollaste või rohekate täppidega. 

Heaks edenemiseks vajab pidevalt niiskena püsivat viljakat mulda, eriti kui kasvukoht on päikese käes. Poolvari sobib ka hästi. Aastaid samal kasvukohal olnud sibulapesi saab jagada pärast lehtede kolletumist. Sibulad istutatakse kohe uude kasvukohta, sest need ei talu läbikuivamist.

Muljetavaldav vaatepilt avaneb kevadel Hiiumaal Selja külas, kus märtsikelluke on naturaliseerunud suurel alal ja õitseb uhkesti.

Võrkiiris õilmitseb ka tusailmaga

Võrkiirised (Iridodictyum) võivad olla sama varajased õitsejad kui lumikellukesed, ajades oma odajaid õienuppe visalt läbi lume valguse poole. 

Lumekupud, krookused ja nii mõnigi teine ilma päikeseta oma täit ilu ei näita. Võrkiirised erinevad mitmest teisest varakevadisest sibullillest selle poolest, et kui nad on oma õied kord avanud, siis olgu ilm kui tahes tusane, õilmitsevad rõõmsalt kogu õitseaja. 

Võrkiirised vajavad kasvuajal kerget ja parasniisket neutraalset kuni pisut aluselist mulda, mis puhkeajal peaks pigem kuiv olema. Harilikul võrkiirisel (Iris reticulata) on rohkelt, enim siniseid, aga ka õige mitu purpurset ja helesinist sorti. Hästi tuntud kollase varjundiga helesinisetriibuliste õitega aed-võrkiirise sort ’Katharine Hodgkin’ on kena liikidevaheline hübriid ja sobib hästi kokku hariliku võrkiirise tugevamatooniliste sortidega. 

Võrkiiriste 5–10 sentimeetri kõrgune suurte ja kauniste õitega kogum sobib kasvama  peenrasse, kiviktaimlasse ja ka puude alla. Pärast õitsemist kasvatab võrkiiris kuni 30 sentimeetri pikkuse peene jäiga lehestiku.

Kirgaslilled (Chionodoxa) löövad oma tähtjad õied valla aprillis, kui lumi on sulanud. Meie aedades on levinud peamiselt sinine kirgaslill (C. luciliae) ja Forbesi kirgaslill (C. forbesii) ning nende sordid. 

Kuni 25 sentimeetri kõrgune Forbesi kirgaslill on sinisest kirgaslillest kõrgem ja õierikkam, tema ühel õievarrel avaneb 4–12 sinist, valget või roosakat õit. Sinisel kirgaslilled on siniseid, violetseid, roosasid või valgeid õisi ühel 10–15 sentimeetri pikkusel varrel vaid 2–3. 

Kirgaslilled on vähenõudlikud taimed, kes paljunevad nii vegetatiivselt kui ka seemnete levimise teel. Mõnikord tärkab üksikuid kirgaslilli kasvukohast hoopis eemal, selles saab süüdistada sipelgaid, kes seemnete levitamisele õla alla pannud. 

Nii sinistele kui ka Forbesi kirgaslilledele meeldib kasvada viljakal parasniiskel mullal poolvarjus või päikese käes. Ajapikku moodustub kaunis ja õieküllane kogum, mis jahedamal kevadel õitseb kuni kolm nädalat. 

Suveajal kurnab sibulaid ülemäärane kuivus, seetõttu võiks kasvukohast päeva jooksul kerge vari üle käia.

Võluvad koerahambad

Koerahambad (Erythronium) on vähem levinud, ent väga võluvad taimed. Omapärase nime juuri tasub otsida mulla seest – pisut piklikud ja terava tipuga valkjad sibulad sarnanevad koerakihvadega.

Peamiselt kasvatatakse meil harilikku koerahammast (E. dens-canis), kelle alpikanni meenutavad lillakasroosad õied kõrguvad kuni 15sentimeetristel vartel põnevalt laiguliste lehtede kohal. 

Veidi vähem leidub meil kollaste õitega liikidevahelist hübriidi aed-koerahammast (Erythronium). Tema lehed on rohelised ja õievarred mõnevõrra pikemad. 

Koerahambad on usinad paljunejad ja vajavad seetõttu küllalt sagedast jagamist, et õitsemine jätkuks. Sügis on pesade jagamise aeg ja et sibulad ei jõuaks kuivada, tuleb need tagasi istutada. 

Kasvukohaks sobib kõige enam poolvarjuline parasniiske liivasepoolne hapu reaktsiooniga pinnas nagu rodopeenras. Suvel ei tohiks muld läbi kuivada. Hariliku koerahamba sordid on veidi leplikumad ja taluvad rohkem päikest ning kuivust.

Veel omaette suur seltskond õitsejaid nartsissid (Narcissus) ja tulbid (Tulipa) on veidi hilisemad. Koduaia õieilu nautimise vahepeal soovitan põigata Tartumaale Sookaldusele, kus avaneb aprilli keskpaigast haruldane vaade loodusesse levinud kollase nartsissi (N. Pseudonarcissus) väljale. Naturaliseerumine on alguse saanud üle saja aasta tagasi ühest taluaiast, kuhu peremees tõi nartsissisibulad lähedalt mõisast. Ilmselt on muidu nii harva metsistuv kollane nartsiss sattunud sedavõrd soodsate kasvurüppe, et pakub aasta aastalt unustamatut vaatepilti.

Hool pärast õitsemist

Pärast õitsemist vajavad kõik sibullilled aega lehtede koltumiseks, sel ajal toimub toitainete varumine sibulaisse. Kui lehed liiga vara maha lõigata, jäävad sibulad nõrgaks ega pruugi järgmisel kevadel nii suuri ja kauneid õisi näidata. 

Seepärast tuleks murusse istutatud sibullillede puhul oodata esimese niitmisega seni, kuni kõik lehed on närbunud. Sibullilledele tuleks õitsemise ajal väetist anda, sest just siis alustavad nad valmistumist uueks kevadeks. Väetisegraanulid ei pruugi piisavalt kiiresti toimida, vedelväetiseveega kastmine mõjub kiiremini. Kuival kevadel on aga kastmisest igal juhul abi.

Kui aga kevadel aias ringi jalutades tekib tunne, et õisi on ikkagi liiga vähe, on õige aeg vaadata valmis kohad, kuhu sügisel sibulaid juurde istutada. 

Sügisel, kui istutamise aeg käes, on taimed istutusalades sedavõrd lopsakad, et tekib kahtlus, kuhu veel sibulad peaks mahtuma. Kui aga kevadel on kohad ära märgitud, siis on teada, kuhu need sügisel maha tippida. 

Parimad naabrid varakevadistele sibullilledele on hilja tärkavad suurte ja laiade lehtedega taimed, nagu hostad, brunnerad, astilbed, päevaliiliad, priimulad, kopsurohud – nemad suudavad koltuvad lehed ära varjata ilma, et need silma riivaks. Siiski ei tohiks unustada, et ka kasvunõuded peavad naabritel sarnased olema. Sibulad, mis tahavadki pikemaks ajaks segamatult ühele kohale jääda, istutage selliste taimede vahele, kes ei ole kiire levikuga.

Sibullilledest rõõmu tundmiseks on kõige sobivamad kohad lõunapoolsed soojad seinaääred, igapäevase käigutee lähimad peenrad, akendest, eriti köögiaknast avanevas vaates olevad istutusalad ja muud kohad aias, kus liigutakse sagedamini. On taimi, kes taluvad ka poolvarju, ent see kajastub kohe õitsemise ajas ja rohkuses – mida vähem valgust, seda kesisemalt on õisi ja õidepuhkemine hilisem. Kõige hinnalisemad ongi need alad, mida päike soojendab kõige esimesena, seal puhkevad kõige varasemad õied.

Sibullilli ei tohiks istutada kohta, kuhu talvel lumi kuhjatakse või siis vastupidi, kohta, kuhu on istutatud sibullilled, ei tohiks talvel lund kuhjata. Kevadel sulavad hanged kaua ja sibullilled ei pääse päeva kätte.