BLOGI | Aeda ja kodu kujundades: kus on maitsemeele juured?

Kui veel värske värvi järgi lõhnavas valges vannitoas oma disaini imetlesin, tabas mind äratundmine. Dušinurgas nimelt ­kõrguvad liiliad, just nagu tänutäheks selle eest, et mina hoolitsen nende eest aias, nemad aga turgutavad mind toas. See äratundmine ei tabanud mind ehituspoes, kui keraamilisi plaate valisin. Ja miks just monokroomsed, hõbedase varjundiga liiliad? Seda taipasingi nüüdsama, kui meenus pilt tädi raamaturiiulist, täpsemalt, tema mustvalgest eksliibrisest, mis oli kleebitud kõigi nende kaunite raamatute sisse, mida mulle lapsena väga meeldis lehitseda. Raamatud olid suured ja rasked, riiulid kõrged, aga need maailma taimede ja loomade ja muude eluvormide entsüklopeediad olid meie ajastu laste National Geographic, Nature ja History Channel.

Atlased olid meie ümbermaailmareisid. Ilusal eksliibrisel on kujutatud nartsisse ja tulpe, aga kõige kohal kõrguvad ja otsekui noogutavad elujaatavalt paremale ja vasakule majesteetlikud kuningliiliad. Liiliaõis (fleur de lys) on kuninglikus heraldikas tähtis sümbol, see on ka märtrite lill, Jeanne d’Arci kujutavatel maalidel on liiliad alati kohal.

Esikusse, mis vannitoaremondi käigus ka kannatada sai ja mõõtudelt kahanes, valisin barokse lillemustriga, kahvatu­rohelisel põhjal tapeedi, lapsed soovisid rohelist, ema lillelist, nii et kompromissi polnud keeruline saavutada. Mustris on koos tulbid ja kroonülased, krookused ja võrkiirised. Sibul­lillerikka muruga aprill akna taga loodetavasti toetab mu ­motivatsiooni pahteldamise ja tapeetimisega kiiresti ühele poole saada, enne kui õuetööd peale tulevad. Ja ega see liilia-­saaga veel ei lõpe. Just ootab pakiautomaadis äratoomist ­liiliasibul sordist ’Honeymoon’ ja nii saab veel üks kõrge uhke liilia võimaluse teiste seltsis suveõhtul õue kange ja ­magusa aroomiga täita.

Kodukujundamises ei tunne ma ennast veel kuigi kindlalt. Olen seni ikka rohkem aias madistanud ja see seltskond on palju halastavam ja andestavam – taimi saab alati ümber istutada, kui midagi esialgu mööda paned. Aga katsu sa ust või akent nihutada – mitte ei saa enam. Hea plaan ja põhjalik eeltöö on olulised ning kõik need Exceli tabelid ja 3D-joonised elutähtsad, sest siis pole vaja tagantjärele tark olla. Abikaasa on selles vallas ekspert ja mulle eeskujuks. Sain töö käigus aru küll, et remondimaailmas on vähe tolku, kui ainult ilus–kole skaalal toimetada. Ehitaja tahab asjalikku nõu saada, mina aga suudan ainult, pea viltu, viriseda, et see ei lähe mitte, see on ju kole. Või siis et nii on hästi, nüüd on ilus küll. Mis sa sihukesega peale hakkad!

Ühtlasi selgus, et olen seni olnud täiesti liistupime inimene. Liistud, need on ju enamasti veel paigaldamata, kui neist räägitakse. Ja kui nad juba paigas on, mis neist siis enam ei rääkida. Siis on nad igaveseks unustatud. Nüüd ma siis nägin, et ilma liistudeta jääb mõni koht tõesti kole, ja vale liistuga veel jubedam, ning kui viimasel päeval, kui vabariigi kaubandus veel avatud oli, mööda ehituspoodi seda sobivat liistu taga otsisin, selgus, et liistudele on tõepoolest pühendatud tervelt kaks vahekäiku ruumi! Lisaks lae-, põranda-, sisenurga-, katte-, ukse- jne liistude on valida puidu, plastiku, pleki, mdf-i, korgi ja jumal teab mille vahel. Seni ma olin neist vahekäikudest sirgelt läbi käinud, midagi tähele panemata. Jälle üks ­taipamine juures. Kui inimest juba taipamine tabab, kas on võimalik see taipamine uuesti ära võtta – nagu tehnikal, ­taastada algseaded? Või siis teisiti küsides; kui palju on meie elus neid pimedaid kohti, teemasid, mille olemasolust pole ­aimugi?

Olete ju märganud, et kui mingi teema muutub oluliseks – plaanid ehitada uut kasvuhoonet, uue auto ostu, siis hakkad kohemaid teiste inimeste kasvuhooneid märkama, ja sedasama automudelit igal pool foori taga ja parkimisplatsidel tähele panema. Mul on praegu vihmaveetorude kiiks – sest teema on üleval – mis värvi, mis profiiliga, kui pika “põlvega”... Igatahes sai nüüd esimene etapp ehitusmaratonist läbi, kraanist jookseb jälle vesi, mis on ka vee värvi, lõhnatu ja maitsetu ja bakterivaba nagu vesi olema peab, mitte kollane nagu kummelitee. Küll see vihmavesi ka saab lõpuks sobilikult ja turvaliselt ära suunatud.

Aknalauad on juba paksult pisitaimekesi täis ja küsivad muudkui juua. See suvi tuleb lavendlipõllul tublisti värvikirevam, kui minu maitse heaks peab, lihtsalt lavendlid ise on ju veel nii pisikesed, et mis neid tühja rohida ja kõblata, sestap plaaningi lausmasstäisistutust suvelilledega. Claude Monet’ stiilis, raamistuseks ohtralt päevalilli, mida tuul saab sasida ja sügisel linnud nosida. Tulge külla, istume nagu impressionistid vabas õhus, hingame ja maalime seda ilu, vaatame endasse ega lähe endast välja.