Kõige üldisemalt võimaldab aed intensiivset suhtlust taimeriigiga, tänu millele me, loomakesed, siin elame ja hingame. See aitab aduda meie kohta siin päikese all – teeb alandlikumaks.Foto: erakogu
Inimesed
9. aprill 2021, 13:27

ARVAMUS | Kui teed kompostihunniku aia kõige kaugemasse serva, tuleb seda viga hiljem parandada!

Kasvasin paneelmajade rajoonis ning minu kokkupuuted aiaga piirdusid lapsepõlves külaskäikudega vanavanemate juurde. Nägin, kus kasvab peet või tomat, eristasin pojengi ja floksi, kuid suuremat elevust peenrad ja vaod minus ei tekitanud. Pole ka imestada, sest näidake mõnd last, kes armastaks rohida! 

Vanaisa tegevused tundusid mulle palju põnevamad. Tal olid alati ligi saag ja höövel, kõrva taga pliiats ning tavapäraselt oli tal käsil puutöö või muu meisterdamine.

Aastaid hiljem, kui mul tekkis igatsus maamaja järele ja võimalus see ka soetada, saatis seda just nimelt fantaasia neist toredaist tegevustest, mida tehakse sae ja höövliga. Ent nagu ikka, tuli maamajaga kaasa aed: söötis ja käest lastud, aga see-eest suur.

Esimesel hooajal vana maja aias tegime naisega kõiki neid vigu, mida meiesugused tegema pidid: juurviljapeenrad rajasime kohta, kus järgmisel kevadel seisis külm vesi, kompostihunniku tegime kõige kaugemasse aiaserva, kuhu ka hea ilmaga ei viitsinud hiljem kärutada. Rabarberi aga istutasime kuivale ja päikesepaistelisele künkale, kus see vältimatult oma otsa leidis. Teise hooaja veetsime kõike seda ümber paigutades ja osa taimi nihutame siiani.

Edasine läks oma loogilist rada: esmalt praktilised õppetunnid, siis hasart esimesest saagist, sukeldumine aia- ja taimetarkuste ammendamatusse maailma, põnevad eksperimendid. Enne, kui aru sain, olid riiulid aiaraamatuid täis ja ise nühkisin aianduskoolis pinki oma kõrgelt haritud magistritagumikuga. Olin sõrme aiale andnud!

Kogu selle lusti ja vaeva kõrval on väärtuslikumgi aia tähenduslikkus ning leitud mõtted, mida endaga kaasas kanda.

Aed on omamoodi indulgents. Ajal, mil iga päev toob depressiivseid sõnumeid planeedi käekäigust, pakub mulle tröösti teadmine, et oma aias targalt talitades saan luua elurikkuse oaasi ehk teha üksikisikule jõukohase rohe-heateo. Mulle meeldib, et kohalikke taimi paljundades suudan loodust juurde luua – vastukaaluks meie muudele tegevustele, mis enamasti on loodusele otsesel või kaudsel moel koormaks.

Loomulikult pakub aed ka võimaluse põgenemiseks ja mitte vaid päikesevannide või grillimise mõttes. Taimedega tegelemine on vastumürk aja kiirenemisele. Kui igapäevaelu totaalselt vallutanud tehnoloogiate tõttu nõuame endilt ja teistelt üha suuremat tulemuslikkust töö- ja eraelus, on aias tervislik kogeda, et puu saab aastas ikka kasvada vaid ühe aastakasvu võrra, tulbisibul puhkab suvel, õunapuu talvel. Aias kestab üks aasta endiselt ühe aasta ja minutitega ei sünni miskit.

Kõige üldisemalt võimaldab aed intensiivset suhtlust taimeriigiga, tänu millele me, loomakesed, siin elame ja hingame. See aitab aduda meie kohta siin päikese all – teeb alandlikumaks. Ühest küljest vajab aia alalhoidmine aedniku hoolt, teisalt olid taimed siin enne ja jäävad pärast meid. Enda istutatud puude parimat vormi ma oma eluajal ei näe. Taimedega tegelemine tähendab võimalust olla osa millestki suuremast, kestvamast ja olulisemast.

Pent Talvet (37),
tööstusdisainer, kes vabal ajal avastab aiandust