LUMMAVAD PILDID | Hobikunstnik Moonika Luhamaal sünnib iga päev üks akvarellmaal (8)

Nimi: Moonika Luhamaa
Vanus: 32
Elukoht: Tuhalaane, Mulgi vald
Hobid: maalimine, aiandus, õmblemine, makramee
Töökoht: lastega kodune
Kust saad inspiratsiooni? Enamasti loodusest, kuid ka igapäevasest elust.
Mis sind motiveerib? Soov edasi õppida ja pidevalt areneda.
Mille üle oled uhke? Emana olen kindlasti uhke oma kolme lapse üle. Enda üle olen õnnelik, et olen suutnud maalimisega järjepidevalt tegeleda ja astuda samme oma unistuste töö suunas.

Millal alustasid akvarellidega maalimist?

Akvarellidega hakkasin maalima 2019. aasta novembris. Kuna pesamuna oli selleks ajaks viiekuune ega elanud enam terve päev süles, tekkis mul soov jälle mõne hobiga tegeleda. Varem olin akvarellidega maalinud vaid niipalju, kui koolis kunstitunnis kästi, ja siis need mulle üldse ei meeldinud. Nüüd tundsin, et tahan akvarellidele uue võimaluse anda.

Ostsin kvaliteetsed värvid ja tuli välja, et see mõjutab oluliselt maalimisprotsessi ning tulemust. Ka paberi kvaliteet määrab väga palju – mitte iga paberiga ei ole tulemus sama hea. Sain aru, et õigete värvide ja paberiga oli akvarellidega maalimine hoopis ägedam kogemus. Nii õppisingi iseseisvalt tundma värve ja harjutama proportsioone.

Millest said tõuke maalida iga päev?

Kuna mul tuli kohe alguses nii palju ideid, mida tahaksin maalida, mis tehnikat katsetada, mida juurde õppida, kujunes iseenesest välja, et iga päev tõmbas mind värvide ja pintsli juurde.

Iseõppijana nägin ka juba alguses, et järjepidev maalimine annab häid tulemusi. Seega tekkis huvi, mis saab siis, kui ma pühendungi iga päev maalimisele. Kindlat perioodi ma endale igaks juhuks välja ei mõelnud, kuid salamisi lootsin, et maalin nii umbes aasta. Nüüd olen aga rohkem kui aasta iga päev maalinud, mõne erandiga, kui tõesti aega või tuju pole.

Kuidas oled leidnud jaksu maalimisega nii järjepidevalt tegeleda?

Maalimine on mulle kui meditatsioon, mis annab rahu, kuna olen sel hetkel justkui oma mulli sees, niipalju, kui mu kolm last seda võimaldavad. Kui mõni päev jääb maalimine ajapuudusel vahele, annab see kohe tunda – hinges on justkui rahutus.

Maalimisest on saanud mulle kindel päeva osa, nagu hommikukohv ja söögiajad. Ma ei pea sundima ennast maalima, see käib iseenesest. Kuulan ka oma keha: kui ikka tunnen, et hetkel maalida ei taha, siis seda ei tee. Seda juhtub õnneks väga harva. Mõned üksikud korrad olen end ka sundinud, kuid siis see pilt mulle pärast ei meeldi. Seega üritan selliseid olukordi vältida.

Kuidas sinu tööprotsess välja näeb?

Mulle meeldib katsetada, reegleid rikkuda ja erinevaid meediumeid omavahel segada. Kõige tähtsam on minu arust mitte liigselt kontrollida, mida vesi ja värvid teevad. See on akvarellide üks suuremaid võlusid. Üritan jätkuvalt rohkem kontrolli käest ära anda.

Millal sa selleks laste ja muude toimetuste kõrvalt aega leiad?

Tavaliselt maalin hommikuti, kui lapsed on puhanud ja söönud. Siis on mul endal ka rohkem energiat ja mõte jookseb paremini. Kui eriti hästi läheb, mängivad lapsed ilusasti oma toas ja saan täitsa rahus maalida.

Maalimiseks sain sel aastal magamistuppa oma nurgakese, varem maalisin köögis. Nüüd on mul mõnus suur laud, kus on palju loomulikku valgust ja ruumi ka suuremate maalidega tegelemiseks.

Kas maalimisest võiks saada sinu töö?

See on üks mu suurtest unistustest, mille poole püüdlen. Soovin teha maale nii müügiks, eritellimusena kui ka illustreerida raamatuid. Olen mõelnud ka töötubade korraldamisele, kuid praeguses koroonaolukorras on see mõte tagaplaanil.

Kui palju oled loominguga varem tegelenud?

Joonistanud olen lapsest saati, kuid mitte kunagi järjepidevalt. Mul on olnud perioode, mil maalisin rohkem lõuendile akrüülidega, aga enamasti ma üle kuu-paari sellega ei tegelenud. Ka õmblemise, heegeldamise ja kudumisega olen hooti tegelenud, kuid huvi on kadunud kiirelt.

Kas sul on veel hobisid?

Lisaks akvarellidele olen uuesti hakanud maalima ka akrüülvärvidega lõuenditele.

Mu enda üllatusekski meeldib mulle väga aiandus, nii iluaiandus kui ka köögiviljade kasvatamine. Veel neli-viis aastat tagasi olin täiesti kindel, et ma ei loo ühtegi peenart.

Soovin leida aega, et rohkem ka õmmelda, kuid hetkel on see väikeste laste kõrvalt keeruline.

Täiesti uus hobi on aga makramee, millega olen üritanud viimasel ajal järjest rohkem tegeleda.