BLOGI | Vaimustusest ja vaimu mustusest ehk Kas suudame näha oma vaimset olukorda?

Täitsin ka kohusetundlikult küsimustikku, nii hästi kui oskasin, nii hästi, kui üks inimene on üldse võimeline enesele tunnistama, mis seisus ta parasjagu on. Teised näevad ja märkavad seda seisu ju kõrvalt palju paremini. Kuna küsimusi lemmiklooma kaotusvalu kohta polnud, siis paistis seis päris kena – ei ärevust, ei unetust, ei suuri lapsepõlve­traumasid, nälga ega lähisuhtevägivalda. Ei ole isegi need uue aja ahistused tekitanud minus masendust ega õudu, sest samamoodi olime me kodukontoris toimetanud palju aastaid, enne kui see tungivalt soovituslikuks sai. Tegelikult olen ma personaalmeditsiinist, mille edendamiseks neid geeniuuringuid ju tehaksegi, väga vaimustuses ja usun, et kui mitte mul endal, siis mu lastel on sellest, et nende vanemate ja vanavanemate geenid on üksipulgi läbi uuritud, kindlasti kasu.

Üks mitte nii mastaapne vaimu-uuring, mida vahepeal lugema juhtusin, sedastas aga, et lausa üle poole mõtetest, mida inimene üksi olles mõtleb, on negatiivsed ja hinnangulised, ja käivad tema enda pihta – ennast piitsutavad, ennast maha tegevad, ennast teistega võrdlevad, süüdistavad. Aiatöö hoiab niisugused mõtted väga hästi eemal – fookus on mujal, vaatad lehe alla, selge pilt, siin on mingi satikas; siin on vaja väetist; tema tahab vett; tema on saanud liiga varju; tema ei talu päikest... Aga novembris, kui siiamihärra Meri meid nii ootamatult maha jättis ja vikerkaare taha läks, tundsin küll, et masendus puges ligi ja vaimustumise võime kadus mõneks ajaks sootuks. Aias polnud ka midagi teha, nii et pidin leidma lohutust teiste loodud ilu imetledes. Näiteks avastasin enda jaoks fotograaf Irving Penni fantastilised lilleportreed, mis on valminud Ameerika moeajakirja Vogue’i tellimusel. Pojengid, tulbid, roosid, moonid moeajakirjas? Aga miks mitte? Ja neil piltidel pole mitte lihtsalt sentimentaalne kümblus hurmavates värvikombinatsioonides, vaid ka armutu ausus, tekstuuri, struktuuri, anatoomia röntgenlik läbivalgustamine – õied igas faasis, pungas ja kupras, täies värskuses, kuivanud hapruses. Need 1967. aastal valgust näinud õieseeriad olid nii popid, et kestsid 1974. aastani välja ja 1980. aastal vormistati need ka eraldi fotoraamatuks pealkirjaga “Flowers”. 

Kuidas veel mustast masendusest puhtaks saada? Üks mu lemmiknäitlejaid, 75aastane Charlotte Rampling, keda peetakse julgeks, provokatiivseks, ausaks, aga kes on teinud karjääris ka pikki pause, olles depressiooni tõttu mitmeid kordi haiglaravil, on intervjuudes öelnud, et elu ta kardab, aga filmis, seal on kõik turvaline, sest seal ei ole miski päris. Film on mäng, nagu lapsedki mängivad fantaasiamaailmas. Kogu hingega asja juures olles. Aga saada hommikul koduuksest välja, see on tema jaoks kohutavalt raske. Päriselus tuleb hirmust läbi minna. Alles seal hirmu taga on ilu. Elan, kuniks elan, eks! “Olla filmis (ja mitte näidelda, vaid olla, rõhutab ta alati), see on minu ellujäämisstrateegia. Ma ei saa teisiti, kui pean kaljuservalt alla hüppama. Kaljuservani jõudmine võtab mul küll hirmus palju aega, sest ma olen tegelikult väga arg. Aga ma vean ennast lõpuks kohale ja hüppan. Sest ma olen sellest vaimustuses.” See “kaljult alla hüppamine” on loomungulise inimese metafoor, aga mõte on õige – vaimustus on parim motivaator, sest see tõmbab enda poole, kutsub tegutsema. Kohusetunne lükkab tagant, aga ainult kohusetunde pealt tegutsedes saavad akud palju kiiremini tühjaks.

Mina, muidugi, pean tunnistama, olen ahvi- või kui soovite, vasikavaimustuses oma lapsukestest, kes omakorda on iga päev vaimustuses mõnest uuest võimest, saavutusest või leiust. Mitte niimoodi nagu täiskasvanud, kes moka otsast poetavad, et “käib kah” või “pole midagi paha ütelda”, vaid kilkamiseni rõõmsalt, plaksutades, hüpates, kallistades! See vaimustus on positiivselt nakkav. Või kui mitte nakkav, siis vähemasti imetlusväärne ja innustav. “Issand, kui suur vihmauss!” jookseb vanem poiss, nägu kevadtuulest punane, lokkide lehvides mulle näitama oma järjekordset avastust. Samasuguse kirega veetakse mind kättpidi liblikate, sisalike, mesilaste, põrnikate manu. “Emme, tule vaata!!!”
Praegu veel olen mina nende maailm, varsti on “emme” asemel Facebook ja Instagram, TikTok ja Snap­Chat. Kohad, kus saab kõrge eani “emme, vaata!” hõigata, ja keegi ikka vastab, ja paneb “pöidla” või “südame”. Seal leiavad nad tulevikus oma hõimu ja oma fännid, kes jagavad nende vaimustust ja imetlust. Just nagu mina olen leidnud oma.