Peatoimetaja kolumn | Kodukiri on Eesti kodudes käinud juba 29 aastat

Üks lugeja meenutas kord, kuidas ta 90ndail läks hommikul perioodikakioski juurde passima, kas uus Kodukiri on tulnud. Et muidu võibolla ei saagi, müüakse kiiresti läbi.

Esimene sellelaadne ajakiri taasiseseisvunud Eestis avaldas peamiselt Soome sisustuspilte ja -lugusid, sisendades uue elustiili lootust. Juba kodumaiste retseptide lisandudes õpetas Kodukiri tegema pasta bolognese’t ja selgitas, mis on latte-kohv. Toona ajakirja jõudnud Eesti kodude vaated tekitasid vaimustust oranžist ja salatirohelisest värvist, mõisalikest kardinatest, metalljalgadega köögilettidest.

Edasi tulid juba savikrohviga ökokodud, rännumuljeid täis idamaised elamised, ka väga tühipindne minimalism. Masu ajal andsid tuge rahvusmustrid. Seejärel avastasid hipsterid puitasumi ja kuuri alt vanaema 60. aastate mööbli. Ja nüüd tunnistame omaks halli-valge põhjamaise joone. 

Need on laiad pintslitõmbed, mis kerkivad esile eri kümnendite kodudest. Esemetest ja eluviisist, mis sel hetkel kõnetasid. Vaatasime just, et viimasel ajal on ajakirja veergudel palju kanu, seegi on aja märk – maale elama või suvitama minek, isolatsioon, kaugtöö.

Kodu teemal pole siinmail kunagi olnud nii palju infot, ka mitte nii palju ostuvõimalusi kui nüüd. Lisaks paberajakirjale jagab Kodukiri ideid Õhtulehe koduveebis, Facebookis, Instagramis, lugejareisidel ja taskuhäälingus. Lisaks nõuannetele ja inspiratsioonile kanname edasi ka Eesti kodude õdusust ning praeguses ajas nii vajalikku kestvuse turvatunnet.

Suur tänu teile! 
Head maikuud!