Traditsiooniline linaõlivärv peab kauem vastu kui mõni kaasaegne

Kuna värvimistööde hooaeg on algamas, jagame selgitusi, kuidas traditsioonilise linaõlivärviga pindu viimistleda, mida tähele panna ja milliseid vigu vältida.

Väldi levinumaid vigu

Tihti kurdetakse, et linaõlivärviga viimistletud pind hakkab hallitama, värv kooruma või näeb pind määrdunud välja. Levinud on arusaam, et kui värvi kanda pinnale paksu kihina, siis on aluspind kaitstud ja peab ilmastikuoludele kauem vastu. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine – pigem kipub paks värv kuivades pragunema või kortsu tõmbuma ning tekkinud pragudes ja värvivoltides saavad ideaalselt elutsema hakata vetikad ja hallitusseened. Tihti on just õuemööblil ja kald- või horisontaalpindadel näha, et paksult peale kantud värv läheb üsna kiirelt inetuks. Sageli on selle väljanägemise põhjuseks laudisel vohav vetikas, mis esmapilgul jätab määrdunud mulje.

Kevadel linaõlivärviga õues värvides on oht, et juba värvimise ajal lendavad värvi sisse ja värskelt värvitud pinnale ka õietolmu, mis on kõigele elavale heaks toiduks. Selle tulemusena võivad värvipinnale ilmuda väikesed hallitusetäpid, mis siiski aja jooksul üldiselt kaovad, kui värv ja alusmaterjal korralikult kuivada on saanud.

Ülehinnatud tsinkvalge

Igal värvimeistril on oma retsept ja värvile lisatakse erinevaid abiaineid, mis värvi omadusi paremaks muudavad. Üks tuntumaid linaõlivärvis ja -krundis kasutatav abiaineid on tsinkvalge. Valdavalt on seda valget pulbrit värvis kasutatud hea katvuse ja ennekõike hallitusvastase toime tõttu. Samas on teada, et tsinkvalge kuivab õlis kaua, muutub aja jooksul rabedaks ning selle lisandiga värvikihti tekivad mikropraod. Pragudes saavad vetikad, seened jms kenasti end sisse seada, kuna need hoiavad niiskust, mille tagajärjel värvi pind võib näiteks kooruma hakata. Samuti muutub tsinkvalgega krunditud/värvitud pind aja jooksul kergelt hallikaks, jättes määrdunud mulje. Seega, tsinkvalge lisandile ei tasuks omistada ülemäära kaitsvaid omadusi.

Et hallitust ei tekiks

Sõltumata värvi koostisosade sisaldusest võib värvitud pinnale tekkida hallitus. Põhjus hallitamiseks võib olla liigniiskes aluspinnas, keskkonnas või hoopis kehvas eeltöös.

Hallituse eemaldamiseks ja tõrjumiseks leidub erinevaid „supervahendeid“, millega enne värvimistööde algust või uue värvikihi lisamist soovitatakse pinnad korralikult läbi immutada. Sellised immutusvahendid võivad aga reageerida varasemate viimistluskihtidega, eriti naturaalsete õlide ja pigmentidega ning tulemus tuleb kahjuks hoopis vastupidine.

Näiteks võib immutusvahend õliga reageerides muutuda n-ö geeliks, mis jääb puidu pinnale. Sinna peale kantud uus viimistluskiht ei imendu ega nakku korralikult aluspinnaga ning tulemuseks on kõva koorik, mis temperatuuri muutumisel mõraneb ja tsükkel kordub – niiskus pääseb pragudesse, kus hakkavad vohama seened ja vetikad. Erinevad immutusvahendid võivad puidu pinna muuta ka pehmeks, puidu pealmine osa n-ö maltsastub ja jällegi on tulemuseks määrdunud mulje.

Linaõlivärv vajab õiget eeltööd

Esiteks tuleb veenduda, millist tüüpi värvi on varasemalt pinna viimistlemiseks kasutatud. Kõige lihtsam on vahet teha lateks- ja alküüdõlivärvidel.

Alküüdõlivärvid on kõva kelmega, aga moodustavad tükke (Foto 2). Lateks rullub maha või saab seda pikkade kileribadena eemaldada (Foto 3).

Linaõlivärviga kaetud pinnad kriidistuvad aja jooksul, mis tähendab, et käega või peenema liivapaberiga üle värvipinna tõmmates määrib see õrnalt nii, et käsi saab kriidiseks.

Erinevate äparduste ja ebaõnnestumiste vältimiseks on kindlam lateks ja -alküüdõlivärviga värvitud pindadelt eelnevalt vana värvi jäägid täielikult eemaldada – pind puhastada kuni puiduni, siis kruntida uuesti ja värvida juba linaõlivärviga.

Kui värvitav pind on heas seisukorras ja piisavalt puhas, võib varasemalt linaõlivärviga värvitud pinna koheselt üle värvida. Kui pinnal on lahtiolevaid värvitükke, siis need tuleb eemaldada, pind kruntida ja värvida.

Kui tegemist on uue viimistletava pinnaga, siis tuleb seda eelnevalt kruntida ja mitmes õhukeses kihis linaõlivärviga katta.

Pinna viimistlemine

Kruntimiseks võib ise valmis segada männitärpentini ja värnitsa lahuse ning sellega puitu immutada, sinna sisse võib toonimiseks ka sobivat pigmenti lisada. Viimistluskihtides võib värnitsa osakaalu iga järgmise värvikihi juures veidi tõsta. Lõpptulemus peab jääma siiski väga õhuke ja sile, ühtegi kortsu ega vagu ei tohi sisse jääda. Värv tuleb pinnale kanda tugevate pintslitõmmetega, mitte kergelt pintseldada.

Kui on tarvis valget värvi, siis võib tsinkvalge asendada näiteks kaoliini, baariumsulfaadi, ka kriidi või lubjaga. Viimased kaks ei ole küll kuigi vastupidavad ja võivad kergelt määrima jääda.

Peitsitud mulje saamiseks võib pinda viimistleda linaõlivärnitsa ja männitärpentini lahusega, kuhu on lisatud veidi pigmenti, saadud segu saab aluspinnale kanda lapi või švammiga.

NB! Järgi alati värvimistööde õhutusnõudeid ja häid tavasid!

Üle-eestiline vanade akende taastamise päev "Vaata vana akent!" soovitab vanade puitakende taastamisel kasutada linaõlivärvi .

Restaureerimis- või värvimisalase nõu küsimiseks võib julgelt kirjutada [email protected].