Purskkaevuparadiis Pärnu kodus: aias vuliseb viis purskkaevu

Esmalt tasuks mõelda, kui palju on aias purskkaevu jaoks ruumi, juhendab Valter Parve. Samuti tuleb mõelda, kas kaevata süvend ja katta see kilega või osta ehituspoest plastbassein. Viimasega on lihtsam, augu kaevamine ja kiletamine võib sõltuvalt pinnasest olla pisut aeganõudvam.  

Parve ütleb, et algul suhtus ta kilesse umbusuga, aga tegelikult on see väga hästi vastu pidanud: „Suvilas, kus naabrimehe lehmad tulid tiiki jooma, astusid nad sõrgadega kile küll katki.“ Kui põhi on kivine, saab kile alla panna pehmendava spetskile.“ 

Parve soovitab purskkaevuplaani ootele panna, kui peres on väga väikesi lapsi. „Pisikese purskkaevu puhul pole vist vette kukkumise ohtu, aga mina lükkaksin asja ikkagi edasi – las lapsed kasvavad.“ Parve pakub välja, et seniks võib vee vulisema panna hoopis toas. Tal endalgi seisab elutoas elevandipurskkaev. „Leidsin uuskasutuskeskusest India elevandi, puurisin londi alla augu ja nüüd seisab ta oma pumbakesega plastvannis. Sama pumba ja basseini peal asub ka Filipiinidelt suveniiriks ostetud piip, mille vee väljavoolu liialt suur auk madaldab survet nii, et see toimib nagu allikas – vesi mullitab, aga mitte eriti häälekalt,“ kirjeldab ta.     

Kui muidu on 220V ja vesi päris ohtlik kooslus, siis päikesetoitel purskkaevu puhul ei ole mingit hirmu. „Laadimiseks ei peagi see väga päikese käes olema ning puldist saab määrata, kui pikalt ta purskab ja kui pikalt laeb ning millal valgus õhtul sisse lülitada, vahetatavate otsikute abil saab mängida joa kõrguse ja kaugusega,“ räägib Parve. „Eelmisel suvel ujus mul üks päikesetoitel rõngas rõdul ringi, teine oli aias.“ 

Kui palju on hoolt ja vaeva?

Sõltub mõnevõrra sellest, mis basseini läheduses kasvab, aga midagi pudeneb puudelt-põõsastelt igas aias – ja lehed, mida tuul sügiseti basseini puhub, tuleks kevadel muidugi välja kraapida. „Sügisel panin kattevõrgu peale, et kevadel lihtsam oleks: tuleb vaid bassein spetsiaalse reoveepumbaga võimalikult kuivaks tõmmata – kalale peab ikka vett ka jääma! – ja kogunenud kõnts välja rookida. See läheb taimedele väetiseks,“ selgitab Parve. „Suvi läbi ühtelugu rehaga õngitseda ma ei viitsi – see ei saa olla kohustus, siis poleks basseinidel-purskkaevudel enam mõtet.“ 

Tiiki kukkunud lehed saab kätte ka käsiskimmeriga, aga selle varre ja võrguga riistapuuga Parve tiigist lehti ja prügi õngitsenud pole ega põhja langenud lehtede jaoks mõeldud spetsiaalset veekeemiat proovinud. Seni on piisanud ka rehast. 

Vahepeal elas basseinis ka üle kümne gupi, aga talvel surid nad ära. Nüüd plaanib peremees uued kalad tuua – ilusaid värvilisi tiigikalu kasvatatakse Lõuna-Eestis. Akvaarium, kuhu nad sügisel basseinist ümber kolida, juba ootab.   

Kindel tahtmine on panna kasvama ka vesiroosid. „Seda ma Hiiumaa ametikoolis enda arvates ka õppisin, aga eelmisel aastal vesirooside istutamine ebaõnnestus,“ ütleb Parve. „Täpsemalt oli koolis teemaks veekogude rajamine aeda, aga räägiti sedagi, mis taimed väikeses tiigis kasvada võiksid. Pean targematega veel nõu pidama.“  

Jaapani aed

„Tunnen teatavat hingesugulust Jaan Tatikaga – mulle meeldib leiutada. Meil oli abikaasaga väike plaan arendada Jaapani aeda, aga ei saa – kiiksud viivad kogu aeg sellest kaugemale,“ naerab Parve, kes alustas aia rajamist üle kümne aasta tagasi, kui Tammneemest  Raekülla kolis. 

Kui mõni aasta oli kodus juba kõpitsetud, tekkis neil tahtmine näha, kuidas päris Jaapani aed välja näeb. „Jaapani aias on eriti suur roll kividel, need on seal võib-olla tähtsamadki kui taimed,“ kirjeldab Parve reisil nähtut. „Meiegi oleme neid siia tekitanud. Näiteks leidsin ühest kivihunnikust suure kivi, palusin kohalikul meistrimehel silmaaugud sisse puurida ja nüüd ta oma silmadest vett pritsibki.“

Kiusatus on vulisema panna ka tiigikese serval asuv mälestuskivi inkade viimasele valitsejale Atahualpale (ja koos temaga kõikidele röövvallutajate ohvritele üle ilma), kelle hispaanlased 1533. aastal tapsid. Seni on ta suutnud kiusatusele vastu panna. 

Peale purskkaevu Silmad on mees pärast Tokyo ja Kyoto kandi templite juures parkides käike ka Raekülla ehitanud šintoismi pühamu aiavärava. Ja kui varem oli ta arvanud, et tema aias olevad peeglid tegelikult Jaapani aeda ei kuulu, siis Kyotos selgus, et kuuluvad küll. 

Tüüpilise eestlasena tahaks Parve saada aiast siiski midagi ka söögilauale. „Aed on ju elus kooslus, muidugi sobivad sinna ka toidutaimed – see ongi harmoonia,“ tõdeb ta, ehkki märgib, et vaevalt jaapanlased oma iluaedades riisi on kasvatanud. „Sügisel sahvrit koristades leidsime kasti umbes kolmekümne kartuliga. Kuivas, jahedas ja pimedas ei kasvanud neile pikki idusid, vaid igast mugulast umbes pool oli kaetud madalate ja huvitavate idukobaratega. Minus ärkas taas Jaan Tatikas: kaevasin kartulivagude maalapikese ümber, lisasin turbasegust hobusesõnnikut ja enne külmade tulekut panin need mugulad mulda. Nüüd ootan ja kibelen!“ 

Parve ei salga, et aasta tagasi aitas just aias toimetamine igasugused koroonapiirangud väga kergesti üle elada: „See on tõeline nokitsemise teraapia ehk NoTe.“ 

Ära aeda üle kuhja!

„Kaks aastat tagasi nägin taaskasutuspoes peegelklaasist lambikuplit – ja jälle pääsesid mõjule Jaan Tatikale iseloomulikud leiutajageenid. Ostsin ära, ühe pisema sinise kupli ka. Lisasin päikesepatareiga hämaras helenduva veepumba ja olin tulemusega väga rahul (pildil). Samas tundus, et aed sai neid vigureid liiga täis,“ ütleb Parve. Järgmisel kevadel ta seda enam kokku ei seadnud. Peegli kolis ta tiigipõhja, aga seal tuli seda üle päeva setetest puhastada.      

Mees armastab uuskasutuskeskustes käia ja seal mõnda asja nähes lihtsalt hakkab mõte kohe jooksma: siia saaks toru panna, sealt võiks vesi välja vuliseda. Sestap on koju üht koma teist kogunenud oma aega ootama. „Pisikene pumbakene maksab 20 euro ümber, voolik otsa – ja kui nad koos pesukaussi panna, siis juba ta vuliseb,“ kinnitab Parve, et purskkaevu tegemises pole midagi keerulist. Seda, kui lihtne on niisugust vulinat kokku panna, on ta suviti teistelegi õpetanud.   

„Praegu siia aeda enam ühtegi purskkaevu juurde küll ei mahu. Või siis peab ta hästi pisikene olema,“ naerab Parve. „Nüüd on tuba ka juba täis – ideid ja õõnsaid vidinaid on, aga ruumi pole. Ootel on ka mu kõige esimene vuliseja: umbes 15 aastat tagasi vasktorudest kokku joodetud ning vitraažitehnikas kaunistatud elevant, mis viis esimest aastat vulises meie Tammneeme kodus.“ 

Pärnus Raeküla linnaosas asuvat aeda näeb ka veebiküljel gardenpearls.eu