ARVAMUS | Käsitööentusiast Urve Niinemets: maal on kergem elada – kulgen siin täpselt sellises rütmis, nagu ise olen enda jaoks seadnud! (2)
Viis aastat tagasi ostis meie pere ühe ütlemata vana ja väsinud majakese Valgamaale metsade keskele. Ettevõtmisest on saanud paras seiklus, kuid majast mõnus koht, kus olla ja kuhu tahavad tulla ka meie sõbrad.
See oli algul mõeldud suvekoduks, kus veetsime iga vaba hetke ja puhkuse. Kolm aastat tagasi, veidi enne poeg Mihkli sündi tulime mehe ja tütardega aga jäädavalt maale elama. Võtsime siis ette ka muid elumuutvaid otsuseid. Abikaasa Jaan läks Hiiumaale kooli, olles ise ka Mihkliga lapsehoolduspuhkusel. Nüüd on tal suur kirg teha käsitööpalkmaju. Ta ütleb tihti, et tal pole elus olnud nii head ja mõnusat töökohta ega tööd, kui on nüüd.
Maale kolides alustasin ka mina oma mikroettevõttega: tegin Aava Käsitöökambri, mis tegeleb enamjaolt taaskasutuskäsitööga.
Maal saavad lapsed vabalt olla, mürgeldada, minna metsa, sõita rattaga näiteks naabritüdrukule külla, kes küll paraku elab kahe ja poole kilomeetri kaugusel veel rohkem metsa sees.
Väikese Mihkli (2) igakuine suursündmus on see, kui õue peale sõidab prügiauto. Siis vaatan, et väikesele poisile pole õnneks muud vajagi, kui korra kuus üht suurt autot õue peale.
Helga (6) näeb ainult ilu enda ümber. Üksvahe oli tavaline see, et päeva jooksul võis ta kleite vahetada vähemalt viis korda, üks kleit uhkem kui teine. Äsja õide läinud nartsissid oli vaja kõik viimne kui üks vaasi korjata, „sest need on ju nii ilusad“. Ei saa lapsega sellise asja pärast ka pahandada.
Mirtelil (13) on siin väga palju toredaid sõpru. Ta tegeleb ka nii paljude ettevõtmistega, et tihti mõtlen, kas kooliasjad mahuvad kuhugi sinna vahele ära.
Täpselt aasta tagasi, 37aastasena sain teada, et mul on kolmanda staadiumi rinnavähk, ees ootas pikk ravi. Hiljuti, 18. märtsil ütles arst, et praegu on kõik korras, aga olen edasi hoolika jälgimise all.
Otsustasin, et kogu järgneva elu ei tee ma mitte midagi vastumeelset. Tegelen ainult endale meeldivate asjadega. Kandideerisin Viljandimaa rahvarõivakooli, kuhu mind ka õnneks vastu võeti. Järgmised kaks aastat tõotavad tulla põnevad, täis uusi teadmisi ja oskusi käsitöövaldkonnas. Valmistan endale Helme kihelkonna naiserõivad.
Viimane aasta on pannud mind üldse rohkem asjade üle järele mõtlema: kas peab töötama ikka palehigis, kas peab olema kõige uhkem auto (meil seda ei ole ka), kas lillepeenar peab olema umbrohuvaba, kas remonditööd peavad saama kiiresti tehtud, kas segamini tuba peaks ärritama, kas ma ikka olen halb ema, kui keedan lastele makarone … jne.
Ei võida see, kes kõige rohkem enne surma tööd teeb. Lillepeenar paistab päris kena välja ka mõne võilillepuhmaga. Pole viga, kui mänguasjakastis kõige olulisem asi on just põhjas. Parem vaadata lastega õhtul multikaid, kui kuulata-vaadata päevakajalisi uudiseid. 50 maasikataime võib istutada maha ka juunis – uskuge, need annavad ikka marju, varem või hiljem.
Kasvuhoones ütlen oma tomatitaimedele: „Ükspäev ma kindlasti istutan teid maha, aga täna pole see päev veel käes.“ Koer, kes longib sabas, on ütlemata loru, aga oi kui truu.
Maal on kergem elada. Elu kulgeb siin täpselt sellises rütmi, nagu sa ise selle oled seadnud, ning mulle sobib rahulik tempo.
Urve Niinemets,
õnnelik käsitöökambriga maanaine
Kommentaarid