Peatoimetaja kolumn | Värske silmaga Eestimaal rännates

„Põder ja silikaattellistest majad,“ teatas veendunult suurima Eestimaa elamuse kohta USA päikeserannikul elav kirjandusõppejõud. Olin pisut pettunudki, sest olime palju ringi tiirutanud. Ja põtra nägi ta tegelikult maakonnamuuseumis topisena.

Aga silikaattellistest kortermajad ei andnud talle rahu – küll ta niheles autos ja püüdis neid fantaasias värvida. Tänavune üks väheseid uusi siseturismi külastusobjekte ongi kolhoosiaegne tüüpmaja nr 61, mis avati vabaõhumuuseumis. Võrdselt põnev on näha selle algaastate korterit ajast, mil iga mööblitükk oli väärtus. Ja nüüdse silma järgi mugavaks muudetut – avatud eluruumi ja kaminaga korterit, kus maja kunagist olemust ei tunne äragi.

Vähemalt kord suve jooksul on tore olla jalutuskaaslaseks mõnele välismaisele tuttavale või sõbrale teisest piirkonnast, kas või teisest linnaosast. Vaadata tuntut justkui uue pilguga. Nii haaras mind tuulutusretkele täiskasvanud poeg, viies Patarei vangla hoovile tekkinud kunstmuruga puhkealale, kus kunagistest kongiakendest pikad kangad ooperilavalikult välja rippusid. Ja tundmatuseni muutunud Kopli liinidele – soovitan arhitektuurihuvilistele, keda paelub vana ala taas äratamine. Natuke naljakas oli ka – kunagise Pelguranna elanikuna mäletan sealseid tuleohtliku eluviisiga ja lilla ninaga stammselle. Nüüd parkis sama maja ees, millest alles vaid endine püstak, lahtine sportauto. Edasi uudistasime endise kummikutehase ala, milles on hoo sisse saanud kogukonnaaiandusega uus hipsteripaik, sest Telliskivi linnak on juba nii peavool.

Juunis saab loodetavasti juba vabamalt ringi liikuda ja külastada. Jagame ajakirjas lihtsaid rännusoovitusi, mitmed neist on küll saanud hiljuti arhitektuuripreemiaid. Selline korraks rändav olek võib olla hea meeleolu väetiseks tulevases talves.