Tekstiilikunstnik Eva-Liisa Kriis peab kodus Eesti ainsat kangastelgede muuseumit: „Mul on 18 kangastelge, aga mahub veel!“

Tegus kahe lapse ema tunnistab, et tema telgede kogu ja kangakudumise ajaloo uurimine suurt sisse ei too, pigem on see üsna kulukas hobi. See-eest teeb tekstiilikunstnik midagi, mis paneb ta südame laulma. Muide, kangakudumine on eestlaste seas üha rohkem populaarsust kogumas, kangakudumise koolitustele on suur tung.

Käsitööajakirja tegijad on Eva-Liisaga (45) juba mõnda aega tuttavad. Ta on olnud üle kümne aasta Käsitöö kaasautor, kirjutanud sealhulgas lugusid kangastelgedest ja telgedel kudumisest. Vestlused Eva-Liisaga on alati sisukad ja vanaaja teadmisi meelde tuletavad. Eva-Liisa rahulikkus on muljetavaldav ja ega kangastelgede taga saagi kiirustada. See töö vajab rahulikku meelt, pühendumist ja järjepidevust. „Kangakudumine on ühtlasi ka nagu nooruseeliksiir – pidev füüsiline tegevus telgede taga hoiab vormis ning toas töötamine aitab säilitada naha nooruslikku jumet,“ naerab Eva-Liisa.