„LOOMAARST TASKUS“ | Kui palju aretust on liiga palju ehk Kas oleme oma lemmikud koeratõud ise haigemaks aretanud?
Täpselt nii, nagu kasvab tõukoerte arvukus ja huvi nende vastu, kasvab ka koerte seas ringlevate pärilike haiguste osakaal. Kas oleme endale armsaks saanud koeratõud tegelikult haigemaks aretanud? Tiina Toometiga on teemat arutamas Pärnu Väikeloomakliiniku arst ja Kennelliidu Teadus ja Aretus Nõukogu liige dr. Marti Lasn.
Mitmeid pärilikke haiguseid on võimalik teadliku ja hästi valitud aretuse tulemusena vältida, kuid paljusid saame paraku vaid hoida kontrolli all. Pärilikke haigusi välja juurida ja olematuks teha ei ole paraku võimalik.
Puusa- ja küünarliigese düsplaasia on üks sagedasemaid koerte pärilikke haigusi, mis on tõsiseks väljakutseks arstidele ja aretajatele, kuid mille põhilisteks kannatajateks on koerad. Nemad peavad oma valusate liigestega terve elu hakkama saama.
Puusa- ja küünarliigese düsplaasia uurimise ja kontrolliga on tegeletud juba pea 50 aastat. Selle eesmärgiks ei ole haigust välja juurida vaid hoida kontrolli all ja vältida mittefunktsionaalsete liigeste võimendumist järgnevates põlvkondades. Sellised terviseuuringud on paljudele aretajatele ebameeldivad, sest kes see ikka sooviks kuulda, et tema kalli raha eest ostetud koer ei sobigi edasiseks tõuaretuseks? Paraku see nii on.
Liigeste kasv ja areng liigub mittefunktsionaalses suunas juba väga varajases nooruses, koera 4-5 elukuul, ja seepärast on ülioluline teostada juba sellises eas puusa- ja küünarliigese uuring. 1-1,5 aastaselt teostatud uuringud on vajalikud populatsioonianalüüsiks ja sageli oleme sellises vanuses koera puhul jäänud aitamisega juba lootusetult hiljaks.
Kommentaarid (0)