ROHKEM ON PAREM: Pidevast põgusast niisutamisest on taimedele vähe kasu. Kui juba kasta, siis korralikult - rusikareegli järgi niisutab kümneliitrine kastekannutäis ühe ruutmeetri suuruse ala 10 cm sügavuselt. Foto: Pixabay
Kodu ja Aed
18. juuni 2021, 22:36

Kuidas kasta õigesti?

Kuumal suvepäeval on janu kõigil, ka taimedel. Selleks aga, et kastmisest kõige rohkem kasu oleks, ei piisa üksnes kastekannust või voolikuga uhamisest – kasta tuleb targalt.

Köögiviljataimedest on kõige janusemad kurgid, kuivale jäädes võivad nii mõnedki sordid kibedaks muutuda. Ka mahlakad köögiviljad nagu salatid ja redised ei taha läbikuivamist. Tomat seevastu ei kipu väga kuuma ilmaga viljastuma, õhku aitab jahutada piserdamine, mis meeldib tomatile väga. Toidutaimede puhul on kastmisel saagikusele üldse suur mõju – isegi kartul kasvab suurem, kui teda põuasel ajal joota, rääkimata sõstardest ja muudest mahlastest marjadest. Kasta soovitatakse üldiselt toasooja veega, siis omastab taim seda kõige paremini. Külm kraani- ja kaevuvesi võiks esmalt päevakese soojeneda.

Pole ka päris ükskõik, millal kasta. Enamasti tehakse seda kasvuhoonetes hommikul ja aias õhtul, sest siis jõuab taim oma veevarud taastada ja on valmis uuele kuumale päevale vastu minema. Kui aga taim on lontis ja närbunud, siis loomulikult ei tasu õhtuni oodata, vaid kasta tuleb kohe. Esmalt tuleks selline minestanud tegelane toimetada aga kusagile varjulisemasse kohta toibuma.

ROHKEM ON PAREM: Pidevast põgusast niisutamisest on taimedele vähe kasu. Kui juba kasta, siis korralikult - rusikareegli järgi niisutab kümneliitrine kastekannutäis ühe ruutmeetri suuruse ala 10 cm sügavuselt.

Foto: Priit Grepp

Amplit kasta sageli

Amplites ja aiavaasides kasvavad taimed, mille kasvuruum on väga piiratud, on kuivuse suhtes eriti tundlikud ja neid tuleb vahel kasta isegi kaks korda päevas. Läbikuivanud ampli võib umbes kümneks minutiks uputada ämbrisse või mõnda muusse suuremasse tünni, kuni see end vett täis imab ja uuesti raskeks muutub. Kastmise hõlbustamiseks on välja mõeldud kõikvõimalikke nippe alates vett imavatest kastmisgeelidest, mis amplitaimede mulla sisse segatakse kuni telefonist või arvutist juhitavate udupeente tilkkastmissüsteemideni välja.

Tilkkastmissüsteemid, olgu päris lihtsad või udupeened, muudavad aiaomaniku elu märksa hõlpsamaks.

Foto: Priit Grepp

Paariks päevaks puhkama minnes aga saab lihtsamat laadi tilkkastmisseadme ehitada ka ise – piisab suurest plastpudelist, mille kork on naaskliga augustatud. Veega täidetud pudel torgatakse otsapidi mulda ja nii liigub vesi tilkhaaval taimedeni. Aukude suurus ja arv tuleb endal välja timmida. Saadaval on ka spetsiaalsed selle meetodi kasutamiseks mõeldud pudelikorgid. Proovida võib ka vana head nippi, kus jämedama puuvillase nöörijupi üks ots on torgatud taime juurde mulda ja teine uputatud taimest kõrgemale asetatud anumasse – nööri mööda jõuab vesi taimeni. Mõistlik on tõsta amplid ära minnes varjulisemasse kohta, kus niiskus nii kiiresti ei aurustu.

Augusti keskpaigast on õhuniiskus taas kõrge ning aias hakkavad võimust võtma kõikvõimalikud jahukasted ja hahkhallitus, mädanikest rääkimata. Siis võiks õhtuse kastmise asendada hommikusega, kuna öine jahedus ja suur õhuniiskus soodustavad hallitusseente ning igasuguste muude hädade teket.

Tilkkastmissüsteemid, olgu päris lihtsad või udupeened, muudavad aiaomaniku elu märksa hõlpsamaks.

Foto: Priit Grepp

Kastmisest tekkiv šokk

Kastmine ei pruugi aga alati üksnes head teha, vahel võib see taimedele suisa hävitavalt mõjuda. Kuumal päeval aeda päikese kätte jäänud voolikus seisev vesi muutub tulikuumaks ja kui alustada taimede kastmist kohe, kuuma vett enne välja laskmata, võib taimed lausa ära keeta. Ka vastupidine efekt on sage – päikese käes ülekuumenenud taime külma veevärgi- või kaevuveega kastes ja piserdades tabab taime šokk. Näiteks mõni põõsas või väike puu võib seetõttu keset suve päevapealt kõik lehed maha poetada. Harvad pole ka juhused, kus taime lehtedele kastmisest jäänud veepiisad hakkavad toimima suurendusklaasina ning tekitavad põletusi. Tagajärjeks on pruunid elutud laigud lehtedel.

Seda kõike teades on võimalik paljusid soovimatuid tagajärgi ennetada. Kindlasti ei tohi unustada, et kasta tuleb eelkõige mulda, mitte taime. Voolikuga tihedat põõsast või lillepuhmikut kastes arvame sageli, et kui taim juba korralikult veest tilgub, küllap siis aitab. Aga kontrollige: kraapige lillede juurest mulla pealmist kihti eemale ja vaadake, kui sügavale vesi on imbunud. Tõenäoliselt hämmastume, kuivõrd vähe on maapind vett saanud.

Niidad vähem, säästad vett

Levinud on komme kasta põuastel päevadel muru. Idanemisjärgus taimed võivad seda tõesti vajada, vastasel korral ei pruugi külvatud seemnest asja saada. Ka siis tuleb arvestada, et kuumal päeval võib kuni kolmandik kastmisveest lihtsalt aurustuda. Juba kasvava muru kolletumise ja suurte veearvete vältimiseks võiks aga hoopis proovida niita kõrgemalt või jätta muru mõneks ajaks sootuks rahule ja lasta sel pikemaks kasvada. Nii vähendab kõrgem rohurinne juba iseenesest maapinnale langevat päikesekiirgust ja aurustumine on hulga väiksem.

Vales kastmises võib peituda ka koduaia elupuude kolletumise põhjus, mõnikord võib see ulatuda lausa aastatagusesse aega. Nimelt kiputakse arvama, et piisab, kui elupuud kasta korralikult istutamisel ja ehk mõned korrad hiljemgi. Kui siis aeg-ajalt ka vihma sajab, arvatakse, et sellest nüüd piisab. See on aga saatuslik viga! Minge ja pistke sõrm pärast sadu mulla sisse ning vaadake, kui sügavalt on muld juurte juurest niiskust saanud! Elupuudel on väga tihe võra ning enamasti ei jõua vihmaveest juurteni tilkagi.

Alles see oli, kui internetis ringles telefoniga filmitud video, kus haljastusfirma töötaja kastis vihmasajus äsjaistutatud suuri puid. Küll oli alles pilkamist! Tegelikkuses aga tegi ta kõik õigesti – puude ja taimede juured ulatuvad mitmekümne sentimeetri sügavusele ning sinna enamasti vihm ei jõua, selleks on vaja mitmepäevast korralikku sadu. Ühe puu kastmiseks võib vaja minna korraga paarkümmend liitrit.

Kuumal kastmisvoolik jääb päeval päikese kätte, muutub voolikus seisev vesi tulikuumaks - see tuleks kõigepealt välja lasta, et taimi mitte ära keeta.

Foto: Pixaby

Harva, aga ohtralt

Levinud viga on ka sagedane, kuid liiga vähene kastmine. See soodustab taimedel pinnalähedase juurestiku teket, mis muudab nad suvel põuatundlikuks ja talvel külmahellaks. Soodustada tuleks aga hoopis seda, et taimed end juuripidi võimalikult sügavale ajaksid. See kehtib ka näiteks rooside puhul, kes on äärmiselt veenõudlikud taimed. Nii võiks taimi kasta veidi harvem, ent kui juba, siis hästi põhjalikult.

Rusikareegli järgi niisutab kümneliitrine kastekannutäis ühe ruutmeetri suuruse ala 10 cm sügavuselt. Sellest piisab kindlasti köögiviljadele ja murule, kuid teiste taimede puhul jääb veest vajaka. Tegelikult vajavad ka puud, nii okas- kui ka lehtpuud, korrapärast iganädalast või kümnepäevaste intervallidega kastmist vähemalt kahe aasta jooksul pärast istutamist. Ainult nii kastes saavad puud hea stardi ja juurduvad korralikult. Isegi sügisel, kui õhuniiskus on suur, tuleks veel kestva kasvuhooaja jooksul taimi kasta, sest korralik veevaru aitab paremini talvituda.