Triin Türk, loodusvaatleja ja koprasõberFoto: erakogu
Persoon
5. august 2021, 09:30

ARVAMUS | Kõik mu varahommikud kuuluvad kopraperele (2)

Kaheksa aastat tagasi viis mu elukaaslane Olle mind esimest korda meie Häädemeeste kodu lähedale metsa, Arumetsa oja äärde. Oja asub keset Mudaoja vana talumaad, mis kuulub kaheksandat põlve Olle perele. Seal minu maailmapilt muutus. Tahtsin üha jälle kogeda seda rahu, mille mõju kestab alati veel pikalt pärast metsast välja tulemist. Nüüd tõusen iga päev enne kella nelja ja lähen metsa.

Seal nägin ka esimest korda kopratammi ja kuhilpesa. See tollane kopratamm oli niivõrd võimas, et kui ma seisin allavoolu, ulatus tamm üle minu pea. Kahjuks oli kobraste tamm tekitanud Mudaoja ülejäänud maa-alale suurt kahju, kolmandik maast oli tammi tõttu üle ujutatud ja mets seetõttu hävimas. Olime sunnitud kobraste hiigelehitise lammutama. Süda valutas, ent kobraste pesitsusala ei oleks nii või teisiti alles jäänud, sest aasta hiljem süvendati sama oja. Kaldaääred puhastati võsast ja siluti oja süvendamisel kaevatud liivaga üle. Koprad olid läinud.

Kuni eelmise aasta ühe kevadise hilisõhtuni, kui me Ollega Mudaoja metsadesse fotokaameraga loomi vaatama läksime. Avastasime, et oja vesi on kahtlaselt tõusnud ja mööda kallast allavoolu liikudes leidsimegi ehitusjärgus kopratammi. Meie südamesoov, et Mudaoja kobras naaseks, oli täitunud. Mäletan seda tunnet. Võimas!

Olen nüüdseks kopraid vaatlemas käinud poolteist aastat ja iga kord valdab mind tohutu tänutunne. Oleme maad hooldades teadlikult jätnud neile alles teisel pool ojakallast asuva võpsiku, kus on niikuinii veidike soine ala. Ja enam koprad metsa lammutama ei kipugi.

Tõusen iga päev veidi enne kella nelja ja kui ma just rappa murakale või metsa seenele ei lähe, veedan hommikud Mudaojal kobraste juures. Poisid jäävad koju magama, see on minu aeg. Selleks ajaks, kui mu koolitunnid Häädemeeste keskkoolis algavad − olen seal teist aastat tehnoloogiaõpetaja −, olen jõudnud juba ühe tiiru metsas ära käia. Muudmoodi ma enam olla ei oskagi.

Kopraid on kõige parem külastada varahommikul, nelja-viie paiku, sest kella kaheksa-üheksa ajal on päike juba väljas ning koprad sätivad magama. Uuesti on neid liikumas näha õhtul kaheksast. Kuna kobrastel on väga terav kuulmine, aeglustan juba enne ojani jõudmist samme ja hiilin oma välja kujunenud vaatluspaika. Heidan pika heina sisse kõhuli, sätin mõned vaarikaoksad ja nõgesed vaateväljalt eest ning jään ootama. Ja siis nad tulevad, ojavesi lainetamas: isa, ema ja kaks põlvkonda lapsi.

Üks eriline hetk kopravaatlusel oli eelmise aasta augusti alguses. Metsvaarikad olid just valmis saanud ja olin tiksunud mitu tundi tavapärases kohas. Kell oli kaheksa, päike paistis, putukad olid juba platsis, konnad soojendasid end kividel. Põder rühkis mööda, ma ei julgenud end liigutadagi. Siis tuli suur kobras ja hakkas pajuoksa närima, pusserdas seda allavoolu vedada. Roomasin kaasa. Nägin teda väga lähedalt ja mu süda hüppas rõõmust.

Koprad on mulle palju õpetanud, näiteks julgust teha asju teisiti, põruda ja vigu tunnistada. Imetlen ka nende kangekaelsust nullist alustada. Sellest insipreerituna ostsime hiljuti kohaliku väga kehvas seisus vana rauapoe. Otsustasime mehega, et taastame selle ja ehitame oma unistuste koduks. Aitäh, kallis koprapere, et inspireerid.

Triin Türk, loodusvaatleja ja koprasõber