Marju Kõivupuu: „Oskamatus surmast rääkida ja surmaga toime tulla võib olla ka nõukogude aja taak.“

„See on üks surmast võõrandumise fenomen, et me räägime kohutavatest tragöödiatest, nagu oleks need asjad, mis juhtusid 150–200 aastat tagasi. Tegelikult on surmateema ka praegu meile suhteliselt lähedal,“ ütleb kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu.

Tasub teha ranget vahet meditsiinilisel ja filosoofilisel mõistel surm, hetkel, kui nii-öelda hing või see miski, mis meid elusaks teeb, jätab keha maha, ning kõikvõimalikel kombetäitmistel ja -talitustel. Mõned siitilmast ärasaatmise kombed on olnud tõesti suhteliselt hoogsad: peiedel on lauldud, teinekord ka tantsitud, võetud pitsikene uue peremehe heaks. Selliseid rõõmsaid matuseid ja rõõmsaid peiesid on peetud usus ning arvamises, et lahkunul on niimoodi kergem minna – et teispoolsuses ei oota teda ees midagi hirmsat ning me kõik rõõmsalt toetame tema siirdumist sinna ilma.

Tänapäeva esoteeriline filosoofia ütleb ka, et lase vabaks, eks sellegi mõte ole toetavalt ja heasoovlikult saata hing ja keha sinna, kust tagasiteed siia maailma enam ei ole. Kindlasti on peied ka teatava pingelanguse väljendus. Seda saab paremini ehk mõista siis, kui kõik surnuga seotud tegevused tuleb kodus ise teha: suretada, pesta, riietada ja nii edasi.