INKARI LINDVE: hingedepäev trööstib, kui oled oma lähedase lahkumisest pandeemia tõttu ilma jäänud

Ma mäletan, et lapsena sai perega surnuaias sageli käidud. Miskipärast meenub just suur karvamüts ja kelk ning lumised kalmud. Käidi sünniaastapäevade, tähtpäevade, nende hulgas muidugi jõulude puhul. Üks kindel komme oli ka hindegepäeval kadunute austamine.

Surnuaias elasid oravad ja kasvasid suured puud, lõhnas veidralt elupuude järele. Kaevust pidi vett tooma ja talveks pisteti kuused lumme. Hirmutunnet või võõrastamist ei olnud. Olid selged käigud, et saaks platsi korda ja küünlad põlema. Käidud sai nii palju, et rajad on selgelt meeles. Veel sai jalutatud nagu Teele ja Arno kirikaias, sest seal oli rahulik ja rahvast vähe. Matustele tuli minna alles aastaid hiljem.