Artikkel ilmus ajakirja Nipiraamat 2021. aasta novembrinumbris.
Lastekirjanik Tarmo Tuule: küttepuude talgud on nagu sünnipäev!
Räägitakse, et igal ahjul on eripära − olen sellega päri. Olen aastate jooksul õppinud oma küttekehi tundma, nagu õpitakse tundma inimesi, loomi või tööriistu. See on koostöö. Mõni ahi soovib, et ta kõhus oleks rohkem puid, teine eelistab peenemaid halge. Kui sa õpid ahju hinge tundma ja teed nii, nagu tema jaoks on õige, saad sa ka ise head tagasi – kasvõi sooja näol. Elusolenditega on samamoodi.
Minu kodu Suur Ahi soovib, et temasse pandaks puud kihiti risti. Et õhk käiks vabalt halgude vahelt läbi ja alumisest luugist vuhiseks seda piisavalt hoogsalt peale. Ja mingist hetkest, kui põlemine on täies hoos, soovib ta õhku veidi vähem. Ta tahab, et puukuhila otsa pandaks võimalikult vähe kemikaalidega töödeldud paberit ja päris tippu vanu katuselaaste, kuivi käbisid, pähklikoori või kasvõi kuivanud piparmündirootse. Süütamine peab Suurel Ahjul toimuma ülevalt paberi nurkadest, kust tuli siis tasahilju edasi roomab ning vargsi või tuulisema ilmaga mitte nii tasa pilbastest haarab. Tuli tõuseb koldes kohades taeva poole, aga samal ajal liigub ka allapoole, kus ootavad veidi peenemad puud. Tundub, et niiviisi tegutsedes on ahjutäiel kõige suurem tuhin ühtlaselt põleda ja soojal soov võimalikult vähe korstnasse kaduda.
Kommentaarid (0)