PALUN ÄRA TULE KÜLLA! „Häbi langes nagu must vari ja mattis kõik rõõmsa, nutsin alandusest.“ (6)

Meenub, kui läksime ämmale külla kaheksakümnendatel, siis polnud telefone, külaskäik oli hea tahte avaldus,ja vaene memme kukkus kohe tolmuimejaga möllama ja hädaldama, et tal kõik pilla-palla. Tal nagu ei olnudki lapselaste saabumise üle hea meel. Miks peab inimesel ka vanuigi olema selline mentaliteet, et korter olgu nagu muuseum, kliiniliselt puhas?

Täpselt sedasama lugu olen kunagi juba lugenud.

minu juurde ei tule keegi, v.a. töömees. Kohutume kohvikus. Punkt. Ma ei pea kellelegi seletama, miks mu elamine on selline. Miks mul raha pole.

Häbi peaks tundma ,kui kodu on räpane ja koristamata. Seda viga annab parandada,kui kohe asja kallale asuda, mitte mööda psühholooge jahuda, kes ütlevad,et kõik on tore- ole see kes sa oled. Selline suhtumine ainult pikendab igaveseks seda häbitunnet ja midagi ei muutu mitte kunagi. Psühholoogidel tuleb palk kergelt kätte, kui noogutavad kaasa ja lasevad klientidel ennast tühjaks rääkida. Tegelikult see abivajaja olukorda ei paranda .On aeg psühholoogidel tööle hakata ja teha loodritele selgeks, et see mis on sinu võimuses parandada, tuleb kohe ette võtta, mitte jääda molutama .