TEISTMOODI JÕULUD: loomakaitsjad päästsid räpasesse korterisse surema jäetud koera, kassid ja küüliku

„Oleme juba harjunud, et jõulude, aastavahetuse ja teiste suurte pühade ajal saame teateid ja abipalveid tavapärasest rohkem. Siis, kui tavaliselt inimesed veedavad vaba aega pere ja lähedastega, päästavad loomakaitsjad hätta sattunud ja surema jäetud loomi,“ tõdeb Eestimaa loomakaitse liit ühismeediapostituses.

Päev enne jõululaupäeva päästis liit Tartus ühest räpasest korterist koera, kaks kassi ja küüliku. Dalmaatsia tõugu koer oli loomakaitsjatele juba varasemalt tuttav, sest omanik otsis talle uut kodu juba suvel. „Sel hetkel ei aimanud me grammigi, millistes tingimustes loom viibib, kuulasime omaniku palvet otsida diskreetselt. Koera oli üle vaadanud ka PTA (põllumajandus- ja toiduameti - toim.) ametnik, teinud miskid ettekirjutused ega osanud mõelda kuidagi, et tegelikult on selle koera elu põrgu ning lisaks talle korteris ka saatusekaaslase.“

Siis sattus omanik aga haiglasse. Kuna hoiukodu kiirelt ei suudetud leida, pidi koer minema varjupaika. Sinna koer kahjuks ei jõudnudki.

„Omanik jättis võtme EMOsse ja läksime koos varjupaiga ja politseiga korterisse. Koer ootas, jalad ristis, ning tormas õue, kus ta pissis mere ja kakas plastikusegust väljaheidet. Miks, see selgus juba korterisse sisenedes. Kohutav hais, loomade väljaheited ja rämps... Selline olukord ei teki päevadega, vaid on kestnud pikemalt.

Naabritega kõneldes selgus, et olukord on selline olnud juba üle aasta selle koeraga. Koera olla peetud peamiselt toas ja puuris, õues käidud väga harva. Õues käimine muutus veidi tihedamaks siis, kui PTA käis koera kontrollimas. See selgitas veidi, miks koer ei suutnud hüpata isegi varjupaiga autosse. Varem olla proual olnud veel mõned koerad, kes anti ära umbes samas vanuses. See õnnetu lapiline tegelane oli nii sotsialiseerimata, et rihmas ta käia ei osanud, seljalt puudutamine oli suur šokk ja ka koer üliärev. Õnneks pole ta kuri, vaid vajab lihtsalt veidi treeninguid ja aega, et harjuda normaalse eluga,“ kirjeldatakse postituses.

Koera päästma tulnud loomakaitsjad said siis aga naabrilt teada, et korterist tuleb päästa teisigi loomi. „Tagatoa uks oli lukus ja meile ei maininud omanik ka poole sõnaga mitte, et seal on veel mõni elus hing,“ tõdeb liit. Omanik tunnistas, et tal on veel üks kass, kuid väitis, et ta viis kiisu juba sõbranna juurde hoiule.

„Loomulikult ei usu me taolistes olukordades omanike jutte ning soovisime telefoni ja aadressi, et kontrollida, kas kass on hoitud. Pärast pikka pausi ja selgitamist, et, kui me kontrollida ei saa, siis kutsume päästeameti ja uks võetakse lihtsalt lahti, poetas proua, et tõesti on tagatoas kaks kassi ja küülik. Veensime, et ta annaks politseile ka selle toa võtme ning saime lõpuks tuppa. Vaatepilt, mis seal toas avanes, oli veel hullem.

Üks sõbralik kass oli lahtiselt, kuid teine kass suletud tavalisse väikesesse transpordipuuri, kus tal puudusid nii söök kui vesi ja pissimiskast. See kass oli lihtsalt jäetud kinnisesse puuri ootama oma piinarikast lõppu! Küülik oli puuris, heina tal enam polnud, kuid üks õun ja vesi olid olemas. Mõne päeva vast oleks vastu pidanud enne hinge heitmist. Kõige kauem oleks hingitsenud lahtine kass, sest talle olid jäetud kinnised kiisueine pakid ja käärid. Elus püsimiseks oleks olnud vaja lihtsalt kassil käärid võtta ja pakikesed avada või kasutada selleks hambaid. Laadisime ka need õnnetukesed puuridesse ja autosse ning viisime Tartu Kodutute Loomade varjupaika.“

Loomakaitse liit ei suuda aru saada, kuidas on loomaomanik paljalt häbitunde pärast valmis salgama maha loomade olemasolu, teades, et nad seetõttu võivad piinarikkalt surra. „See pole loomaarmastus, vaid hullumeelsus ja loomapiinamine. Näib, et lasteasutuses töötava kena naisterahva fassaadi taga peitub tegelikult loomade väärkohtleja,“ märgivad loomakaitsjad.

Loomakaitse liidu sõnul ei ole Eestis probleemiks vaid kutsikavabrikuid, vaid veelgi suurem mure on sarnaste majapidamistega, kus omanikul on mõni loom, kelle pidamistingimused on alla igasugust arvestust.

„Pange korraks käsi oma südamele, vaadake enda sisse ja küsige: „Mida mina saan täna teha nende heaks, kes ennast ise aidata ei saa?“ Aitamiseks pole vaja olla rikas, pole vaja omada autot, pole vaja olla kinnisvara omanik, pole vaja isegi töötada... Aitamiseks tuleb märgata ja hoolida ning meile teada anda, kui teil vähegi on kahtlus, et teie naaber, sugulane või tuttav ei ole hea loomaomanik,“ palub liit.